TÄISMAHUS: Luule Viilma lesk: Sain tema pilgust elektrilöögi!
Varalahkunud Luule Viilma abikaasa Arvo võtab meid vastu Läänemaal Kaasiku talus. Automürast eemal looduse keskel kõrguvad seal kaks võimsatest palkidest pillirookatusega maja. Neist üks on elumaja. Teise pidid tulema Luule Viilma vastuvõturuumid, kuid neid ta näha ei jõudnudki. Majaehitus oli pooleli, kui armastatud imearst kolmteist aastat tagasi ränga autoõnnetuse tagajärjel hukkus, olles vaid 51aastane.
Mitmed praegused ravitsejad arvavad, et Luule Viilma oli oma õpetuses ajast eest ning paljugi saab selgeks alles aastaid pärast esimese raamatu kirjutamist.
Luule Viilma oli veendunud, et kuhjuv emotsionaalne stress võib lõpuks viia haigusteni. Kui haigus on juba välja löönud, tuleb tegelda algse põhjuse ehk stressiga, mis haiguse põhjustas. Selline mõtteviis pälvis kiiresti suure tähelepanu ning huvi Luule Viilma õpetuse vastu pole tänini raugenud.
Ent kui Arvo Viilma oma tulevase naisega tuttavaks sai, oli kõik veel ees.
Toona märkas mees küll noore neiu särasilmi, kuid ei osanud arvata, et ta oleks teistest nii erinev või et tal avalduksid erilised võimed.
“Muutused tekkisid pisitasa, eriti pärast seda, kui ta läks ülikooli tohtriks õppima,” arvab mees. Samas oli Luule juba lapsepõlves viiel korral teispoolsuses käinud ja surmasuust tagasi tulnud. Ainuüksi see teeb ta eriliseks.
Tuttavaks said noored ülikoolis õppimise ajal. Arvo õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias mehhaniseerimist ja Luule Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.
“EPA mehhid alla ülikooli tohtrite kellegagi pidu ei pidanudki,” muigab mees. Teineteisele jäädi silma kursustevahelistel kohtumistel.
Otsustavaks sai üks EPA peahoones toimunud pidu, kus Arvo rõdult tantsijaid jälgis. Kui all saalis jalga keerutanud Luule üles vaatas ja nende pilgud kohtusid, käis mehest läbi justkui elektrilöök. “Ma olen mitu korda 220 volti saanud ja see oli sellega võrreldav,” meenutab Arvo. Ta lisab, et nüüd on ta seda meelt, et ju on nad Luulega ka varasemates eludes koos olnud.
Algul ravis kätega, siis juba sõnadega
Kui kõrgkoolid läbi, kolis noor pere Raplasse, kus Luule asus tööle günekoloogina. Perre oli juba sündinud esimene tütar. Teise tütre sünnitas Luule oma 25ndal sünnipäeval.
Peagi muutus Luule väga nõutud arstiks, kelle juurde taheti tulla eeskätt seetõttu, et ta rääkis patsiendiga ja seletas haiguse põhjused ning ravi lahti.
“Luule soov oli inimesi ilma vere ja skalpellita aidata,” selgitab abikaasa. “Raplas hakati teda juba ära kasutama, kuna ta vaevus inimestega rohkem suhtlema kui lihtsalt tableti kirjutamiseks vaja.”
Pikapeale muutus tavapärasest meditsiinist erinevate võtete kasutamine probleemiks, mis tekitas haigla juhtkonnaga pingeid. “Ta nägi, et patsiendil on midagi viga, lähenes talle nii, nagu teised tohtrid ei oleks teinud. Sada protsenti patsientidest sai terveks,” räägib Arvo. “Algul ravis ta kätega, et energiad paika panna, kuid see periood sai pisitasa ümber.” Järjest enam hakkas Luule ravima sõnade abil. Proovis enne enda peal ja siis viis selle teadmise patsientideni.
Viilmad otsustasid haiglas tekkinud pingete tõttu kolida Haapsallu ja Luule asus tööle sealsesse keskhaiglasse. Aastate jooksul tekkisid samasugused pinged nagu Raplaski ja Luule asutas erapraksise. Kartus oli suur, kas tuleb piisavalt patsiente, et ennast ära elatada, aga peagi selgus, et hirmul polnud alust. Kuigi erialalt günekoloog, oli kumu imearstist levinud ja kohale tuldi igasuguste haigustega kõikjalt üle Eesti.
Seni õpitud erialal agrotööstuskoondises ametis olnud Arvo tuli palgatöölt ära, sest ei jõudnud kahel rindel tegutseda. Nüüd keskendus ta abikaasa praksise toetamisele. “Kõik, mis oli kabinetis sees, oli Luule rida, ja kõik kabinetist väljaspool minu asi,” selgitab ta tööjaotust.
Kogu jutt lindistati kassetile
Näiteks oli vaja leida selline abiline, kes suudaks helistajatele ära öelda. Vastuvõtutelefon töötas vaid teisipäeviti kaks tundi, aga kuna abivajajate tung oli nii suur, oli võimalik kirja panna vaid üksikutele vabadele aegadele ja ülejäänutele tuli raske südamega seletada, et neid pole võimalik vastu võtta.
Oli aegu, kus järjepanu tulid imearsti juurde ühe ja seejärel teise haigusega inimesed. Luule Viilmale oli see justkui arengutsüklite läbimine, et õppida selgeks ühe või teise haiguse põhjused ja ravi. “Kui omal mõistusest puudu jäi, pöördus taevaste õpetajate poole,” räägib Arvo abikaasast. Enamik kordi sealt ei vastatud ning nii tuli siiski ise põhjuste ja tagajärgede seosed lahti mõtestada.
Ühel hetkel jõudis kohale teadmine, et igale patsiendile haiguste põhjustest ehk stressidest ja nende vabastamisest rääkimise asemel tuleks peamised asjad kirja panna. Sellest mõnest leheküljest, mille läbilugemine oli enne vastuvõtule pääsemist kohustuslik, saigi “Ellujäämise õpetuse” seeme.
Algul kirjutas abiõde kõik kabinetis räägitu üles ja patsient sai üleskirjutuse koju kaasa. Peagi hakati aga kasutama kassette, kuhu lindistati patsiendi ja tohtri vestlus. Korraga palju infot saades ei jää ju kõik meelde, kodus rahulikult lindi pealt juttu üle kuulates oli inimesel lihtsam endaga tööle hakata.
“Oli ka selliseid patsiente, kes läksid koju, kogusid suguseltsi kokku, et kuulake nüüd, teie pärast olen ma haige,” meenutab Arvo. Aga oli ka juhuseid, kus inimene tuli vastuvõtule ja nõudis, et ta terveks tehtaks, kuna on maksnud. Vahel juhtus selliste patsientidega, et kaasa saadud kassetti kodus kuulates kostis sealt vaid sahin.
Tervenemiseks oli vaja endaga tööd teha ja ellujäämise õpetust uskuda. Samas ei keelanud Luule Viilma kunagi pöörduda tavameditsiini poole. Avalik saladus on seegi, et tema juures vastuvõtul käisid arstid ja isegi tema enda kursusekaaslased.
Kui esialgu tulid vastuvõtule peamiselt naised, siis tasapisi hakati tulema lastega ja lõpuks võeti ka mehed kaasa. “Siis oli paranemiseks lootust kõige rohkem,” ütleb Arvo. “Luule jaoks ei olnud piire, ta ravis kõiki haigusi.”
Küsimusele, mida ta ise mehena teistele meestele soovitab, jääb Arvo Viilma mõttesse. “Kui peres on suhted paigas, siis asjad sujuvad ka pereväliselt. Kui probleeme ei saa omavahel kodus lahti harutatud, läheb asi hapuks. Raudselt tuleb rohkem rääkida!” sõnab ta.
Milles peitus harmoonilise abielu saladus
Viilmate abielu oli harmooniline. Luule oli seda meelt, et mees on perekonna pea ja naine kael, mis pead pöörab. Oma õiguse nõudmise asemel soovitas ta naistel olla pigem leebem, mõistvam ja andestavam.
Arvo kiidab oma kuldsete kätega naist väga. “Ei olnud asja, mis temal ei õnnestunud. Ta võis raudpulga ka maa sisse torgata, ja see läks kasvama.”
Luule oli väga hea perenaine, igaks sügiseks oli ta valmistanud suure hulga hoidiseid – purki sai pandud nii oma aiamaal kasvatatu kui ka metsast korjatud marjad ja seened. Sünnipäevade puhul kattis ta tervele suguseltsile rikkaliku laua omavalmistatud roogadega.
Aga Luule tegi ka käsitööd, kudus, heegeldas ja õmbles perele riided selga. Nõukogude ajal oli ju poes riidevalik väga piiratud. “Ta õmbles endale laste ja töö kõrvalt isegi talvemantli,” meenutab Arvo.
Tänu sellele, et lapsed olid mõistlikud ja nendega polnud suurt muret, sai ema ennast tööle pühendada. Viimastel eluaastatel süvenes ta sellesse aina enam, justkui oleks ette teadnud, et aega pole enam palju jäänud.
Kahekümne aasta eest ilmunud esimesest “Ellujäämise õpetusest” sai tõeline müügihitt, nii et tuli teha mitu kordustrükki. Kuna uusi teadmisi haigustest ja nende mõttega ravimisest aina lisandus, vajasid need kirjapanemist. “Tavaline tööpäev nägigi välja nii, et pärast vastvõttu tuli ta koju ja istus arvuti taha kirjutama,” meenutab Arvo. Lisaks oli ka õhtuti helistajaid ja nõuküsijaid. Mees oli siis telefonile vastajaks ja justkui valvuriks – kes teadis kokkulepitud parooli, sai Luule jutule.
Arvo, kes oli raamatutekstide esimene lugeja, tunnistab, et esimeste raamatute puhul üritati lasta neile teha keelekorrektuuri. Tulemus aga ei olnud see, mida oodati.
“Tema väljendite mahlakus oli kadunud. Seda ei saanud ometi ära võtta,” ütleb mees. Kasutas ju armastatud imearst talle iseloomulikke ütlusi, millest osa ei olnud igapäevakeeles käibelgi.
“Vahel kuulen praegugi telest või raadiost mõnda lauset, mis on täpselt Luule raamatust. Ju need on alateadvuse tasandil inimestesse imbunud,” ütleb Arvo.
Eluajal ilmus Luule Viilmalt viis “Ellujäämise õpetuse” osa. Pärast tema surma selgus, et tohter oli jõudnud lüüa arvutisse nii palju materjali, et sellest sai veel kolm “Ellujäämise õpetuse” raamatut. Neid raamatuid ostetakse siiamaani, kuigi Luule Viilma surmast täitus tänavu kolmteist aastat.
Terve pere elas õpetuse sees
Oma viimastel elupäevadel olid Viilmad Riias, kus Luule pidas loenguid. Tal tõusis ebatavaliselt kõrge palavik, kuid naine tahtis vaatamata sellele koju. Nii asutigi autoga teele – Arvo oli roolis ja Luule istus kõrval. Keskpäeva paiku juhtus libedal ja lumelobjakasel maanteel õnnetus.
Kabli kandis kaldus vastassuunavööndist nende poole noore naise juhitud auto, kokkupõrget ei olnud võimalik ära hoida.
Avarii oli nii ränk, et Viilmad tuli lõõtsana kokku pressitud autost välja lõigata. Luule viidi raskes seisus haiglasse, kuid arstidel ei õnnestunud tema elu päästa. Teist autot juhtinud noore naise isa ja ema hukkusid samuti õnnetuses. Arvo Viilmal olid mõlemal jalal lahtised sääreluumurrud. Vaatamata rasketele vigastustele paranes ta täielikult.
“Olen päris kindel, et minu paranemise juures oli Luule käsi mängus,” ütleb mees. “Näiteks valuvaigistit võtsin vaid pärast operatsiooni.” Samas arvab ta, et Luule tundis Riias olles ära, et talle antud päevad on otsakorral.
Arvo tõdeb, et on elu jooksul väga vähe haige olnud. Ehk on kaasa saadud geenide poolt antud tervem olla. Luule raamatutest pole ta haigestumise korral näpuga järge ajades nõuandeid otsinud. “Terve meie pere elas kogu aeg selle õpetuse sees ja see on meil alateadvuses,” ütleb ta.
Arvo ütleb, et ei näe kadunud kaasat unes, kuid mõnel korral, kui on vaja midagi tähtsat otsustada, on ta kuulnud majast sellist heli, mida ei saa seal miski tekitada. Ju see siis on Luule moodus tema tehtud valik heaks kiita.
Pärast ellujäämise õpetuse looja ootamatut lahkumist korraldati suvel nende kodutalus laagreid, kus tegeldi vaimsete õpetustega.
“Algne mõte oli hoida Luule õpetust soojas, kuid tegelikult kujunes nii välja, et iga esineja ajas oma rida ja läks oma rada pidi,” meenutab Arvo Viilma.
Kolm aastat tagasi ilmus Luule Viilma elulooraamat “Elul on kaks poolt”, kust saab hea ülevaate imearsti elust ja õpetusest. Maalehe uue raamatusarja “Tarkusepuu” avaraamatuks on Luule Viilma “Ellujäämise õpetuse” esimene osa.
- Sündis 6. aprillil 1950 Jõgeval pere viimase, neljanda lapsena.
- Lapsepõlves oli väga palju haige ja enne kooliiga viis korda kliinilises surmas.
- Abiellus Arvo Viilmaga 1971, perre sündis kaks tütart.
- Lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1974.
- Internatuuri akušöör-günekoloogina läbis 1974−75 Tallinnas Pelgulinna sünnitusmajas.
- Aastatel 1975–83 töötas Rapla rajooni keskhaiglas.
- 1983–91 töötas Haapsalu rajooni keskhaiglas.
- 1991 avas erapraksise.
- Aastate jooksul nõustas tervisehädade osas tuhandeid inimesi ja pidas sadu loenguid.
- Tema sulest on ilmunud kaheksa osa “Ellujäämise õpetust”.
- Hukkus autoõnnetuses 20. jaanuaril 2002.
