Väärikate õpetajate väärikas kunst

Eesti Kunstiakadeemiast on heas mõttes “kukkunud” palju haritud ja edaspidi teisi harivaid inimesi. Seda kõike tõestab väljapanek “100 aastat kunstiharidust Tallinnas. EKA emeriitprofessorite looming” Adamson-Ericu muuseumis.

Eesti Kunstiakadeemial ei ole päris oma maja. Jäänud on ikkagi mälestused, ja inimesed, kes sealt väljunud ning hiljem seda maja sõna otseses mõttes “oma turjal” edasi kandnud.

“Inimene kõneleb peamiselt sellest, mis seisab talle ligidal. Tundmatust on raske kõnelda. Aga seda tehakse tihti. Ma ei saa kirjutada raadioaparaadi ehitusest ega inglise keelest, sest ma ei tunne neid. See aga ei tähenda seda, et neid pole olemas. Mõlemad elavad ja kummagi käsi käib päris hästi, ehkki ma ei tea nende sisemist konstruktsiooni. Mina kirjutan kunstist.” Need mõtted on 1932. aastal kirja pannud kunstnik ja teoreetik Märt Laarmann.