TARKUSEPUU: Õnnelik teekond õnnetunde lätetele
Kuidas läheneda õnnele? Või mis see õnn üldse on? Stefan Klein läheneb oma raamatus “Õnne saladus ehk kuidas tekivad head tunded” sellele küsimusele tõelise maadeuurijana.
Asudes teele õnne saladuse suunas, haarab ta lugeja oma hea seltsilisena kaasa ning juhatab teda terve põneva teekonna vältel. Teaduslikest faktidest innustust saanud ja välimuselt pisut täiskasvanud Harry Potterit meenutav heatujuline teejuht ja teadlane Stefan Klein ei ole mingi kuivik. Ta on veendunud, et teaduse saavutusi tuleb esitada pigem jutuvestmisena, mitte kuivade faktide ettelugemise vormis.
Nõustun! Sest mis see teadus muud on kui osa elust, osa tõenäosuslike sündmuste tõestisündinud järjepidevusest. Teadus on üks järjekordne lugu, mida oleme teada saanud ning mida püüame seostada oma arusaamadega elust. Vahel see lugu klapib hästi meie maailmapildiga ja kinnitab seda, teinekord jääb aga uus teadmine kaugeks sellest, mida oleme varem kogenud.
Õnne tuleb tunda
Milline on siis see teekond koos Stefaniga? Minu jaoks on see järjepidev kulgemine läbi põneva teaduse ja filosoofia maastiku. Teejuht kinnitab üsna alguses minu tõekspidamist, et järjepidevus on vaieldamatult üks tähtsamaid ülesandeid õnne tundmisel. Lihtsalt öeldes – ma tunnen õnne, sest saan seda teha järjepidevalt. Just nimelt: mitte ainult mõelda sellest, vaid ka teha.
Raamatu autor kirjutab: “Kui tänapäeval käsitletakse filosoofiat pigem teoreetilise teena tunnetusele, siis antiikaja inimesed uskusid, et mõistusest on kasu vaid siis, kui treenida selle rakendamist.” Või nagu ütleb järjepidevuse kohta stoikute koolkonnast pärinev filosoof Ariston Chioselt: “Kes on õigesti aru saanud, mida tuleb teha ja millest hoiduda, ei ole veel tark, ning seda mitte enne, kui hing on täielikult ühte sulanud sellega, mida ta on mõistnud õige ja valena.”
Sama kehtib minu meelest ka õnne kohta – õnne tuleb teada ja tunda, sellega tuleb ühte sulada nagu kevadine jääpurikas vihmaveega.
Ole enda vastu aus!
Raamatut lugedes tõden, et teejuht Stefan on sulandunud ühte oma teekonnaga, meeldivate õnnemaastike seletamisega. Isiklikke õnnemaastikke kaardistades – niihästi enda sees kui ka endast väljaspool – õpin ma järjepidevust appi võttes looma oma teekonda. Siiski, õnn ei ole eesmärk omaette, see on osa elust nagu mis tahes muu asi.
Ma ei rända ju alati hommikusest uduloorist puudutatud lillelistel õnneluhtadel ning ma ei joo iga kord vett vulisevast rõõmuojast. See ei tähenda, et need sisemised maastikud oleks minust kaugel ja mulle võõrad. Ma tunnen neid, ning märgates võimalust nendega ühte sulada, luban ma seda endale. Nii kaob tasapisi ka soov otsida ning rännak ise muutub rändamise põhjuseks.
Mõned tõed on nagu mäed – ronid otsa ja näed märksa rohkem kui enne. See iseenesest ei ütle aga midagi tõdede kohta, mis kehtivad sügaval orus. Ilmselt just seetõttu kasutab teejuht ühest asjast rääkimiseks niipalju eri vaatenurki. Järgmisel hetkel võib ta teadaoleva justkui pea peale pöörata ning käsitleda inimkeha kui robotlikku plinkivate sünapsite võrgustikku ja huugavat keemiavabrikut.
Eks see ole ka arusaadav, sest maastikest rääkides meeldivad inimestele ju samuti erinevad miljööd – mõni naudib eraldatust tihedas võpsikus, mõnele pakuvad rõõmu avarad väljad. Ole enda vastu aus ja märka oma keha! Seda on raske petta ning see pettus ei kesta kaua, on Stefani üks peamisi ideid.
Naeratus toob hea tuju
Teejuhilt pärineb võrratu lugu naeratuse kohta, täpsem oleks öelda tõelise naeratuse ehk Duchenne’i naeratuse kohta. Selle puhul ei kerki ainult suunurgad, vaid ka silmanurkadesse tekivad naerukortsud. Sellise järelduse tegi XIX sajandil prantsuse neuroloog, kes palus vaatlejatel hinnata naeratavaid inimesi.
Selgus, et on olemas kindel grupp näolihaseid nimetusega silmasõõrlihased, mille aktiveerumine koos teiste näolihastega on tõlgendatav siira naeratusena. Stefan läheb aga edasi ning räägib loo parimast inim-valedetektorist, Ameerika psühholoogist Paul Ekmanist.
See elav ja hingav valedetektor kasutas just nimelt Duchenne’i naeratuse salapära, et õpetada katseisikuid oma silmasõõrlihast treenima. Ta ei reetnud neile siiski, milleks seda kunsttükki vaja läheb. Nii sai ta näidata, et rõõmu signaalid ei liigu ühesuunalisel teel: mida paremini katsetes osalejad oma silmasõõrlihast valitsema õppisid, seda enam hakkasid nad rääkima heast tujust, mida ka ise millegagi seletada ei osanud.
Just sel moel mõttelõngu nutikalt ühendades annab meie teejuht Stefan praktilist nõu ning õpetab kasutama oma keha varjatud tarkust.
Kas ma soovitaksin teil sellele teele asuda koos dr Kleiniga? Iga kell! See ei ole raamat, mille peaks läbi lugema ühe päevaga. Võtke seda kui nädalatepikkust avastusi täis teekonda, millele pühendada paarkümmend minutit päevas, kuid miks mitte ka rohkem. Loodan väga, et see teekond võimaldab teil iseennast avastada, just nii, nagu tõeline rännak seda tegema peaks.
