MAALEHE ARHIIVIST | Georg Ots – kuldne bariton, keda austajad kätel kandsid
21. märtsil saanuks 98aastaseks Georg Ots − mitmekülgselt andekas ooperi- ja operetisolist, lavastaja ja näitleja, kelle loometee oli pidev enesetäiendamine.
Estonia solist Voldemar Kuslap oli esimene, kellele 1976. aastal omistati Georg Otsa auhind – teatri- ja muusikaauhind artistile, kes on muu hulgas erilist muljet avaldanud laulmisega ja selle ühendamisega näitlejatööga nii ooperi- kui operetilaval.
“Mul on õnnestunud kõigi Georg Otsa suurrollide valmimist näha,” ütleb Voldemar Kuslap ja lisab, et lavastuses “Mees La Manchast” oli tal vaja ka dublandina mängida. “Tervislikel põhjustel oli Georg Ots sunnitud nii mõnestki rollist loobuma.”
Oma esimest mälestust Georg Otsast seostab Voldemar Kuslap legendaarse trio – Gennadi Podelski, Viktor Gurjev ja Georg Ots – kontsertreisidega.
Alljärgnevalt aga meenutab Voldemar Kuslap Georg Otsa ajast, kui neist Rahvusooperis Estonia kolleegid said.
Lugu ilmus Maalehes esmakordselt kolm aastat tagasi.
Minu esimene vahetu elamus oli, kui Tartu Ülikooli aulas mängis Estonia teater “Figaro pulma”. Ansambli koosseis oli muidugi imeline, eriliselt hiilgas Figarona Georg Ots. Tema kuulsaks lauldud aaria läks veel ja veel kordamisele. Sellist asja ei juhtunud eriti tihti. See oli hästi võimas ja unustamatu mälestus.
Kui ma 1964. aastal Estoniasse tööle tulin, õnnestus Otsa näha ja kuulda tema hiilgeaegadel. Sel ajal laulis Estonias ka Tiit Kuusik. Minuga ühel ajal tulid Estoniasse Teo Maiste, Mati Palm, Anu Kaal, Helgi Sallo, Margarita Voites – terve plejaad suurepäraseid lauljad igast hääleliigist.
Oli võimalus jälgida tolle aja kuulsamaid lavastusi, samuti Georg Otsa osatäitmisi ja peaproove. Seda peaaegu ei juhtunudki, et kolleegid poleks tema tegemisi peaproovidest kuni esietenduseni lava kõrvalt jälginud. Äärmiselt põnev oli vaadata, kuidas Georg Ots ja Tiit Kuusik lahendasid üht ja sama rolli.
Otsa repertuaar ja rollide ampluaa oli aga hämmastavalt lai: Don Giovanni, Figaro ja Papageno Mozarti ooperites, Germont, Rigoletto, Rodrigo de Posa ja Jago Verdi ooperites, Porgy ja Colas Breugnon Gershwini loomingus. Ta lõi hulgaliselt opereti- ja muusikalikangelasi, kes püsivad tänini elavana.
Ots mängis hästi klaverit, oli seda juba maast madalast õppinud. Temasuguseid lauljaid, kes suutis kontsertmeistri abita oma partiisid õppida, oli ääretult vähe. Samas lummas ta oma soliidse ja tagasihoidliku loomuga. Ei olnud semulik, hoidis distantsi, aga oli väga osavõtlik. Ennast kunagi esile ei tõstnud. Mäletan, et kui oligi kellelegi vaja midagi öelda, siis ei teinud ta seda kõikide ees avalikult, vaid tagasihoidlikult, justkui möödaminnes.
Filigraanne Othello
Kui tulin Estoniasse, oli just Paul Mägi toonud lavale järjekordse Verdi ooperi – “Othello”. See on uskumatu, kuidas Georg Ots oma lüürilise häälega suutis väga suure ulatusega ja nõudlikku partiid nii meisterlikult esitada.
Meil Urve Tautsiga õnnestus näha “Othellot” ka Plácido Domingoga peaosas. Oli võimalus maailma üht juhtivat baritoni võrrelda Georg Otsaga. Ütleksin, et Otsa osatäitmine oli veelgi filigraansem ja pisidetailideni läbi mõeldud.
Teatriajalukku on Georg Ots läinud ju ka lavastajana, tema käe all said lavaküpseks “Kõrbelaul” ja “Tsirkusprintsess”. Surma tõttu jäi pooleli “Don Giovanni” lavastamine, mida ta pidas kindlasti oma elutööks.
Mul õnnestus osa saada sellest, kui põhjalik ta lavastajatöös oli. Isegi nii põhjalik, et väärinuks muusikaajaloolist teaduskraadi. Tema tehtud eestikeelne tõlge oli suurepärane. Tõlke kallal töötas ta pikkadel haiglas oldud kuude jooksul. Otsa viimased eluaastad olid sellised, et ta pidi palju aega haiglas veetma.
Mul oli võimalus mitte ainult mõnes lavastuses koos temaga laval olla, vaid ka dublandi rolli täita, näiteks lavastuses “Mees La Manchast”.
Filmilukku on Georg Ots läinud muidugi rolliga filmis “Mister X”. See tõi talle hunnikute viisi austajate kirju. Mulle on jäänud selline mulje, et meie, põhjamaised eestlased, polnud sellise tähelepanuga harjunud.
ELUKÄIK
Georg Ots
- Sündis 21. märtsil 1920 Petrogradis.
- Suri 5. septembril 1975 Tallinnas.
Haridus
- Tallinna Prantsuse lütseum 1938.
- Õppis Tondi sõjakoolis ja teenis lühikest aega Eesti merejõududes. Omandas insenerihariduse 1941.
- Tallinna Konservatoorium, Tiit Kuusiku lauluklass 1951.
- Alustas laulmist Aleksander Arderi käe all Jaroslavlis.
Töö
- Rahvusooper Estonia 1951–1975. Kolmekümne solistiaasta jooksul Estonias lõi särava galerii rolle, nt Jago (Verdi “Othello”), Deemon (Rubinsteini “Deemon”), Rigoletto (Verdi “Rigoletto”), Don Giovanni (Mozarti “Don Giovanni”), Papageno (Mozarti “Võluflööt”), Porgy (Gershwini “Porgy ja Bess”), Cervantes/don Quijote (Leigh’ “Mees La Manchast) jpt.
- Oli suurepärane eesti laulude interpreteerija, aga esitas väga edukalt ka paljude teiste heliloojate loomingut.
- Loometee üks tippsaavutusi oli Imre Kálmáni opereti “Tsirkusprintsess” ainetel Lenfilmi stuudios valminud film “Mister X”.
- Mängis ka filmides “Colas Breugnon”, “Valgus Koordis”. Eesti kinoajalukku kirjutas ennast filmiga “Kolme katku vahel” (Jaan Krossi samanimelise romaani ainetel), mängides selles Tallinna kroonikut ja pastorit Balthasar Russowit.
- Pooleli jäi tema lavastajadebüüt ooperiga “Don Giovanni”.
Tunnustus
- Nõukogude Liidu rahvakunstniku nimetus 1960.
- Stalini preemia laureaat 1950 ja 1952.
- Spordiühingu Kalev auliige 1964.
- Nõukogude Liidu riiklik preemia 1968.
- Valiti Eesti NSV saadikuks NSV Liidu IX Ülemnõukogu koosseisus.
- Postuumselt määrati Balti Tähe preemia 2014.
