Lapsepõlve lood: sõjapaost uude koju - varastatud voodrilauad ja valgekaartlasest naabrimees
1947.a. kevadel, mina käisin siis Varbla mittetäieliku keskkooli (milline peen nimetus) teises klassis, oli meie perel Kaasiku talu sealaudas elamisest isu täis. Me olime ikka sõjapaos ja pidime minema tagasi oma endisesse koju Narva-Jõesuusse.
Vanaema saatsime Narva-Jõesuusse luurele, et kohaliku olukorraga tutvuda. Temal jäi sinna kaks maja. Leppisime kokku, et kui olukord on soodne, ta kirjutab ja meie pere läheb kohe Narva- Jõesuusse tagasi. Vanaema oli poolteist nädalat ära, siis tuli nuttes tagasi. Omad sugulased olid tema suurema maja omale võtnud. Lahti lammutanud ja Merikülas omal krundil uuesti kokku pannud. Arvasid, et meie kogu perega oleme põgenenud üle mere Rootsi. Selgus, et meie Narva-Jõesuus ei olnud teretulnud ja sinna tagasi minna ei saa.
Siis hakkas isa otsima Kilgimetsa külas elukoha võimalust. Ükskord Jaagu Andrei tuli Varepõllu sepikotta, kus isa tegi sepatööd, kirvest teritama ja temalt sai isa kuulda, et Massumetsa külas on „Nöögi Jaam“ tühi. Isa küsis, et mis see nöögi jaam on? Jaagu vana seletas, et Eesti ajal, kui ehitati palgiveo raudteed Mõtsu metsadest Vaiste mereääreni, oli see maja ehitatud raudtee ehitajate majutamiseks. Ja siis veel pool kilomeetrit sellest Mõtsu poole, kus raudtee kahte harru läheb, teine, väiksem, mis oli mõeldud raudtee koosseisu (vedurid, vagunid, rullikud ja muu inventar) remondiks. Nüüd aga veetakse metsa autodega ja need hooned on tühjad. Isa arutas emaga seda olukorda ja siis ühel õhtul läksime kolmekesi seda maja otsima. Lilleoru sauna juurest juhatati mööda raudteed Mõtsu poole kilomeetri jagu, või rohkem. Leidsime üles. Oli raudtee ääres Kilgimetsa poolsel küljel täiesti kandiline ühekordne maja. Kõik maja seinad olid ühepikkused. Katus oli terve, isa ütles, et on pilpakatus. See ka täiesti neljakandiline. Maja oli ehitatud püsti palkidest. Vooder oli nii väljast, kui seest ära võetud. Palgivahed olid nii suured, et isa pistis sõrmed vahele. Aknad olid eest ära, põrandad ja laed terved ja värvitud. Vundament oli kõrge, minule rinnuni. Oli valatud kõrge kivitrepp, viis astet. Majas oli köök, kaks tuba, sahver, väljakäik ja maja all kelder. Ahi ja pliit olid terved, uksed ees, pliidil praeahi ja raud peal. Ka korsten oli terve. Maja juures näha peenramaa koht, traataed ümber. Kui maja vaatasime, tulid sinna naabertalu rahvas.
Naabertalu nimi oli Villika, peremehe nimi oli Mart ja perenaine Mari, ehk Marie. Pidi olema Massumetsa küla. Majast eemal 60 - 70 meetri kaugusel, künka otsas, oli väike maja, mida Villika peremees nimetas Villika saunaks. Seal pidi elama Davõtka, valgekaartlane. Endine valgekaardi ohvitser, venelane. Peremees rääkis, et maja on tema maa peal, aga ehitas selle Mõtsu metskond.
Maja oli meile vastuvõetav, ehkki oli Kilgimetsa külast eemal. Mõne päeva pärast läks isa Mõtsu metskonda maad kuulama ja asja uurima, kas saab maja korda teha, ajutiselt kasutada ja mis tingimusel. Seal sai kaubale, võeti tööle metskonna sepana ja remondimehena. Ka aknad leiti üles. Olid eest ära võetud varastamise kartusest metskonna poolt, peale seda, kui maja vooder kadus. Maja voodri kohta arvas Villika Mart, et selle võtsid maha metsavennad punkri ehitamiseks. Neid oli nendes metsades mitmel pool nähtud. Vooder oli kadunud paari öö jooksul ja ära viidi vist seljas mitme mehega, neid pidi olema hulk, sest mitmeid jälgi ei leitud.
Metskonnast sai isa mitu palli takku, mitu rulli tõrvapappi ja halli pappi, kuskil saeveskis saeti hulk liistusid, naelu oli mitut sorti. Selle kõik tõi kohale üks naisterahvas hobusega. Villika peremees tuli appi ja isaga tegid nad maja korda paari nädalaga. Tagusid palgivahed takku täis ja väljast katsid tõrvapapiga, millele lõid liistud peale. Ja maja sisse seintele hall papp ja tapeet. Sama naisterahvas tõi ka aknad kohale. Kõik olid terved, haagid ka küljes. Siis võttis ema ette suure pesemise. Villika Mari tuli appi ja nad kahekesi pesid terve maja puhtaks. Isa kontrollis ja puhastas ahju, pliidi ja korstna. Tegi tule sisse- kõik töötas. Parandas ka kaevurakke. Kaev oli majast eemal, Villika sauna juures. Vett pidi tooma 60 - 70 meetri kauguselt. Aga kaev oli allika peal ja vesi oli väga hea, nagu ema kiitis.
Ühel päeval tulid Villika Mart ja Jaagu vana hobustega ja läks kolimiseks. Sellega lõppes meie pere eluperiood Kaasiku talu sealaudas ja algas Nöögi Jaamas, mis meie jaoks ei olnud „nöögi jaam“. Kena elamine oli. Metsa rüpes!
Mina siiani ei tea, kas see hoone asus Kilgimetsa või Massumetsa külas.
Kellelt olen küsinud, õiget vastust ei ole saanud. Nüüd arvan, et kuna hoone asus Villika talu maal, talu aga kuulus Massumetsa küla piiresse, siis see maja oli ka ikka Massumetsa külas! Villika peremehel leidus pudel „metsakohinat“, nii et peeti maha ka kolimise pidu, nagu kombeks, ehk maja õnnistamine, nagu arvas Jaagu vana. Mõne päeva pärast astus sisse ka naaber, Villika saunast Davõtka, nagu Villika peremees teda nimetas. Ta tuli paari lilleõiega perenaisele kingituseks. Minu isa ees vabandas, et elab nii vaeselt, et kinkida peremehele ei ole midagi. Oleks võinud tutvumise puhuks kinkida luua, aga seda teha ei tohi. See pidi olema halb märk. Ta rääkis vene keeles. Eesti keelest pidi aru saama, aga rääkimine pidi olema tema jaoks väga raske. Oli väga rõõmus, et ema ja vanaema rääkisid puhtalt vene keelt. Isa sai vene keelest aru, rääkis aga viletsalt. Davõtka oli rõõmus, et saab nüüd üle pika aja inimesemoodi suhelda ja mõtteid vahetada. Massumetsa külas keegi vene keelt ei valda. Teistes külades ka. Kastnas pidi olema paar inimest, kellega saab rääkida ja see on kõik. Ta oli vana mees, minu vanaemaga vist üheealine. Kuulmine oli kehv, nii et temaga tuli rääkida normaalsest valjemini. Mina temaga ei suhelnud, sest siis ma vene keelt ei osanud. Midagi aru sain. End tutvustades, ütles ta oma nime: Ivan Alekseevitš Davõdov. Štabskapitan. See tähendab, et tsaari armee staabikapten. Oli küllalt viletsalt riides, riided olid kulunud, auklikud ja mitmest kohast lapitud, kuid puhtad. Sai vanaemaga kohe jutujärjele. Vanaema pakkus talle teed, mis pidi olema venelastel lugupidamise avaldus. Istusid vanaemaga köögis laua ääres, jõid teed ja see vana mees jutustas, et teenis Judenitši armees, tahtsid Peterburist punased välja ajada ja linn vabastada, aga ei läinud soovid täide. Distsipliin oli nõrk ja relvastus puudulik. Taganesid Eestisse ja siin interneeriti. Tahtis minna Kreekasse läbi Euroopa, sest läbi Vene-maa enam ei saanud. Aga oma sõbrad varastasid tema rahad ja minek jäi katki. Vanaema küsimise peale, et miks Kreekasse, vastas, et temal oli isalt päritud väike mõis kusagil Venemaal, mille punased maha põletasid. Naine kahe lapsega põgenes punaste eest läbi Türgi Kreekasse, seal pidi olema keegi tuttav või sugulane. Läbi „Punase Risti“ sai Eestist teada. Nüüd elab teiste armust. Püüab ikka tööd ka teha, niipalju kui tervis lubab. Villika perenaine iseloomustas teda kui korralikku inimest, teeb taludes igasugust tööd, saeb ja lõhub puid ja elab tagasihoidlikult. Kilgimetsa külas eriti ei liigu. Käib ainult Jaagul Vahemetsas ja Võipsis, metsaäärsetes taludes. Peamiselt on tööd leidnud Massumetsa, Jäärumetsa ja Tammiste külade taludes. Käis ka jalgrattaga Kastna vene kirikus, kui see töötas. Villika saunas elab juba üle paarikümne aasta. Tal pidid puuduma igasugused isikut tõendavad dokumendid. Oli olnud mingi paber, aga selle oli kaotanud. Vanaemaga olid tal vist kattuvaid mälestusi ühistest tuntud kohtadest ja sündmustest Peterburis. Igatahes juttu ja mälestusi neil jätkus. Näitas ükskord vanaemale mõned vanaaegsed fotod paksul papil ja pruuni tooniga. Tsaariaegses Peterburis tehtud. Ühel fotol oli hobuse seljas. Mundris, rahad rinnas ja mõõk vööl. Ka noore naise foto oli. Pidi olema tema naine. Selleaegse koheva soenguga ja puhvidega kleit seljas, nagu vanaema ütles. Ema arvas, et olid noorelt kena paar.
Meie maja ees oli umbes veerandihektarine põllutükk, mille kündis üles Villika peremees. Sinna tegime mõnikümmend vagu kartulit ja natuke nisu. Mõned vaod olid Davõtka jaoks. Villikal oli emane koer, kellel olid kutsikad. Ühe nendest kinkis perenaine minule sünnipäevaks. Panin talle nimeks „Miki“. Selle laulu järgi, kuidas Miki läks Pirital merele.
Nöögi Jaam asus metsa ääres. Maja otsas kasvasid põliskuused, nii et pool õue oli kuuskede all. Soojadel päevadel suvekuudel oli seal alati varjuline ja jahe. Vihmaga oli aga see osa õuest alati kuiv. Siit hakkas peale riigi mets. Kuulsad Mõtsu metskonna metsad. Kümned kilomeetrid põlismetsa. Teiselpool metsa oli Kidise küla. Matu vahtkonna pool Tammiste küla, Tõhela järve poole Koeri ja Kaiste külad. Raudtee läks kahte harru. Vasak haru läks Tammiste külast mööda peaaegu Ännikseni välja, parem haru kuni Jäärumetsa - Koeri teeni. Paar lanki jäi puudu.
