Halinga vangilaager - kurnatus, tüüfus ja ristideta hauad
Kui sõjasuvi 1941 hakkas lõppema, olin seitsmeaastane. Järgnev on kirja pandud nähtuna läbi lapsesilmade ja oma vanematelt kuuldu põhjal.
Lahingumüra polnud enam kuulda, sõjavanker oli veerenud kaugele itta. Sealhulgas ka neljarattalised kahe hobusega veetavad vankrid. Kaeramootorid aga vajasid toitu – heinu. Selle hankimisel oli oma mitte just vabatahtlik panus ka Halinga valla talupoegadel. Riikliku kohustusena kehtestatud normihein tuli vedada kunagise vallamaja kõrvale asuvale endisele laadaplatsile, kus see hiljem pressiti sõjaväe jaoks heinapallideks.
Saksa sõdurid ehitasid endise põlenud vallamaja hoovi puidust hoone, mille ühes otsas oli saun ja teises riiete aurutuskamber. See ehitis sai rahvasuus nimeks täisaun. Heinte pressimiseks toodi kohale heinapress. Tööjõuks kasutati vene sõjavange. Nende majutamiseks piirati Halinga mõis okastraataiaga ja sinna paigutati elama 100 sõjavangi. Vangide varustamine elamiseks hädavajalikuga oli halb. Lähematest taludest hangiti söögiriistad, toidunõud, pesemisvahendid ja muu hädatarvilik inventar.
Vangivalvuriteks määrati endised kaitseliitlased, uue nimetusega omakaitselased. Saksa sõdurite reakoosseis elas arvatavalt laadaplatsi vastas kunagises kõrtsihoones, ohvitserid aga paremate elamistingimustega alevi majades.
Võib arvata, et süüa anti vangidele kaks korda päevas, üks kord enne tööle minekut, teist korda alles pärast töö lõppu laagrisse jõudmisel, sest ühe kilomeetri kaugusel „kodus“ lõunat söömas käies oleks olnud asjatu ajakulu ja niigi kurnatud vangidele üle jõu käiv. Joogivesi vangidele viidi meilt. Elasime siis kõrtsi vastas Pärnu mnt. ja mõisa tee nurgal. Kaht oma vahel veenõu kandvat vangi saatis saksa sõdur. Vett võeti õues asuvast käsipumbaga kaevust. Külmade ilmade saabudes andis ema toasooja vee köögist, kuhu see oli presendi tükiga kaetud vanni soojenemiseks varutud. Vajadusel lisas ema sooja vett pliidil asuvast suurest potist. Kuidas vangide poolt toidu küsimine alguse sai, ma ei tea, kuid peagi kujunes nii, et ema andis vangidele kaasa leiba viiludena. Nii oli hea toit riiete alla ära peita ja ka teistele vangidele oli seda lihtne jagada. Samuti sobis keedetud kartul. Veevedajaid saatvaid sõdureid oli kahesuguseid– ühed lasid vangid omapead majja ja jäid õue suitsu tegema, teised läksid koos vangidega sisse ja jälgisid, et neile toidupoolist ei anta. Viimasel juhul lahkusid vangid tühjade kätega. Oli ka juhuseid, kui toit neilt ära võeti ja kepihoobi said ka veel. Osa vangidest rakendati teehooldustöödele – lumeväravate paigaldamisele, talvel käsitsi lumetõrjele jne. Ega nad seda rasket tööd teha ei jaksanud, rohkem toetasid lumelabidat, et see lumme ei kukuks, ise ka mitte.
Kuna vangi langeti suvekuudel, siis sellest ka vangide kerge suvine riietus. Külm ja kehv toit põhjustasid rohket haigestumist. Eriti laastav oli tüüfusesse ehk tolleaegses kõnepruugis plekilisse soetõppe haigestumine. Kuigi vangide hulgas olevat olnud ka arst, siis ainult teadmistega ilma ravimiteta oli ta jõuetu haiguse ees. Olen kuulnud, et väljaspool laagrit haigestunud tsiviilisikuid olevat viidud ravima seda vangist arsti. Kindlasti piiras haiguse levikut vangide hulgas regulaarne täisaunatamine. Suur oli minu ema ehmatus, kui ta ühel päeval minu voodilinalt leidis elusa täi, kes oli ilmselt pudenenud köögi põrandale veekandjate riietelt. Õnneks ei olnud ta jõudnud mind degusteerida.
Minu mäletamist mööda suri 20 sõjavangi. Lahkunu asetati hööveldamata laudadest kasti, kaeti mingi riidetükiga. Esimesed surnud olevat maetud mõisa lähedale. Hiljem maeti surnudaga Pärnu-Jaagupi surnuaeda vangide endi poolt kaevatud ühishauda, ka need, kes algul maeti mõisa lähedale. Käisin sajandivahetuse paiku alevivalitsuses tutvumas kalmistu plaaniga lootuses leida vangide matmispaika, kuid seda plaanil polnud. Õnnelik juhus viis mind kokku lapsepõlveaegse tuttava, minust kuus aastat vanema Tõrdu küla mehe Edgar Jaanilillega. Kuna ta elas Halinga mõisa lähedal, siis lootsin temalt vangide kohta lisainfo saamisele. Oli õnne. Ta teadis, kuhu surnud vangid maeti ja näitas mulle seda kohta Pärnu-Jaagupi kalmistul. See koht ei ole üle maetud, nagu ma algul arvasin.
Minu teada nõukogude ajal matmiskoha vastu huvi ei tuntud, sest vangilangenud loeti samaväärseteks reeturitega ja ajapikku kadus see kurb lugu ka inimeste mälust. Edgar Jaanilille väitel maeti vangide ühishauda ka Ants Mölder Tõrdu küla Hansu (?)talust. Paar aastat tagasi kohtusin endast vanema koolivenna Mihkel Olliga, kes oli aastaid selle surnuaia vaht. Tema näitas mulle teist temale teada olevat vangide matmise kohta. Seda tähistab piklik betoonäärisega hauaplats. Plats oli/on kaetud peene killustikuga, puudub igasugune hauatähis. Kas see ikka on õige matmiskoht. Lähiajaloost teame, et punasõdurite matmiskoha tähiseid on püstitatud ka ilma sinna matmata.
Tüüfus laastas ka vangivalvureid, mitmed neist ja nende pereliikmetest haigestusid. Ainsana lõppes see traagiliselt Halinga ja Tarva küla piirimail talu pidanud kohalikule agronoomile ,rahvuslasele ja ühistegelasele Jaan Laasile. Tema surmadaatum Herbert Lindmäe * andmetel on 26.01.1942.a.
Edgar Jaanilill teadis rääkida, et vangilaagris tähistati aastavahetust 1941/42,venelastele oli see nääriaeg. Kohalikud inimesed olevat kaastundest viinud selleks puhuks vangidele toidupoolist. Võib-olla ai Jaan Laasi just siis nakkuse? Jaan Laasi on maetud samale kalmistule, kuid tema haud on hoolitsemata. Hauaplaadilt on vaevu loetav tema nimi. Oma keskkooliaegse koolikaaslase Virve Rööpi, kelle onu Jaan Laasi oli, käest sain teada, et onu sellest haigusest paranes. Mingil põhjusel viidi haigusest nõrgestatud ees külmal detsembripäeval veoauto kastis Sindi haiglasse. Külmetuse tagajärjel haigestus ta kopsupõletikku, millest enam ei paranenud. Tema tütar pidi elama Soomes ja nii kauge maa tagant eaka inimese käsi ei ulata isa hauaplatsi korrastama. Kas siin pole mõtlemiskoht kohalikele muinsuskaitsjatele?
Millal Halinga vangilaager likvideeriti ja mis sai vangidest, mul andmed puuduvad. Olen kuulnud, et osa vangidest anti taludesse töölisteks. Kui see nii oli ja mõni neist elas uue nõukogude okupatsioonini, siis ootas neid ees uus vangipõlv oma suurel kodumaal, mille kaitsmisel nad kunagi võitlesid ja vangi langesid. Ei pääsenud okupantide kättemaksust ka vange tööjõuna kasutanud talupidajad.
* vt H. Lindmäe raamatus „Suvesõda Pärnumaal 1941“ lk. 378ja ajalehte „Uus Elu“ 31.01.1942.a
