Anneli Tõevere-Kaur: Lõputu kevad

Kevad algas tänavu juba jaanuaris. Mäletan täpselt üht päikeselist päeva jaanuari teises pooles, mil tänavatel liikudes oli kevade kohalolu täiesti selge. Kõigest väikese jalutuskäigu kestel nägin aknapesijaid, lühikeste varrukatega pluusis noormeest, puhtaks pühitud kuivi kõnniteid, noori armunuid. Ja salaaeda metsviinapuusse kasvanud plangu taga.

Nii ei olegi mingi ime, et märtsi algus lubas meil juba suures soojuses peesitada ja teha kõiki kevadisi tegemisi, mida süda ihkas. Võrdluseks meenub paari aasta tagune märtsikuu pika lumerohke talve järel. Toona oli samuti palju päikest, kuid talvine külm üha püsis, lumi tihenes jäälaamadeks ega saanud õigust sulada. Oli ilus ja külm.

Tänavune lõputu kevad toob mõtteisse paralleeli inimese eluga. Teatud mõttes on elu samuti lõputu kevad, üha uue loomine, kasvamine. Vanad ju ütlevad oma kogemustest, et kuniks inimeses püsib tahe luua ikka ja jälle midagi uut, on ta elujõuline ega ole veel minekuks valmis.

Inimese siseelu on eriti peen looming. Argirütmis jääb meil endil oma pidev muutumine sageli märkamata, sest see kipub olema ühtlaselt sujuv, kui just elu ei too üleöö muutvaid vapustusi. Siiski leidub tähiseid, mis tuldud vaimset rada selgesti märgivad. Küllap on igaüks kogenud, kuidas sama raamatut eri aegadel lugedes paneme selles tähele eri asju – sest lugeja ise pole enam sama. Muidugi on muutumist näitavaid märke veelgi, neile, kes teavad vaadata.

Kevaditi asume tegutsema kättejõudnud võimsa aastaaja rütmis, võtame talve järel loomise jälle suurelt ette. Kes külvab taimi, kes kujundab aia ümber, suurpuhastust teeme kõik. Paljud meist toituvad teisiti, mõtlevad enam tervislikust eluviisist, me liigume rohkem jne. Sest kevad toob uue elu ja me sulandume sellesse, ilma et asjast pikemalt mõtleksime. Me teeme uusi asju või teeme varasemast tuttavaid asju uutmoodi.

Näiteks üks mu sõber hakkas sel kevadel telefonikaameraga üles filmima oma loodusmõtisklusi, ta on suur metsaskäija olnud alati, koos koeraga tehakse pikki tiire. Esimene metsajutuvideo valmis kuuse all istudes, vihma sabistas, aga okkavaip suure puu varjus oli kuiv ja lubas tal end sisse seada.

Sellises spontaanses mõtiskluses võib esile tulla midagi uut, vajalikku, mida vaim on võib-olla juba mõnda aega otsinud. Mürast eemal saab miski tähtis eluvõimaluse, mida poleks ehk osanud lootagi. Ja loodusfilmimehe sõbradki, kes neist mõtisklustest osa saavad, kiidavad muhedat ettevõtmist.

ETV2 “Plekktrummi” saates oli 2. märtsil külas religiooniloolane ja tõlkija Marju Lepajõe, kelle esinemine on saanud palju tähelepanu. Ta rõhutas eneseleidmise tähtsust elus. Lepajõe kasutas inimese sisemisest terviklikkusest rääkides sõna “stiil”. Ja arutles, kuidas jõuda iseendani, kuidas teada, missugune on just sobiv stiil, mis saab alguse vaimsest hoiakust, ja mida välised vormid saavad toetada.

Tark naine soovitas elus rohkem riskida – olla julge, kuulata omaenda sisetunnet. Ta kirjeldas ühiskonna tasalülitavat, raamidesse suruvat mõju, mis eneseleidmise raskemaks teeb – kuidas meilt oodatakse teatud kindlal rajal püsimist. Lepajõe arvates peegeldavad sedasama mõju eriti hästi sugulaste näod, kui noor inimene usaldab rääkida oma plaanidest. Niisugust välist mõju tasuks tema meelest aga eirata ja lihtsalt toetuda iseendale.

Risk ja julgus kuuluvad kevadega kokku. Taimed riskivad end valgusesse sirutada, ehkki nii mõnigi külm öö on veel tulekul. Inimene riskib õhemas riides välja minemisega, ehkki lapsest saati teab kevadise ilma heitlikkust. Veel terve hulk selgeid võrdlusi praeguse aastaaja ja inimelu vahel on meie ümber nüüd märgata.

Et elu oleks üks lõputu kevad, on need võrdlused muidugi head õppimiseks, ülesnoppimiseks. Ühes mõne sinilillega, mida metsaalused juba näitavad.