Teel tippu ehk kuidas Tori mehed kelgukoerte MM-il käisid
Teele asuti aga juba 23. veebruari keskpäeval, sest sõita oli üle 2000 km ja ka koertel ning võistlejatel on oma puhkuserežiim, mis tähendab seda, et iga 2-3 tunni järel tuleb teha peatusi koerte jalutamiseks-pissitamiseks ja ennast natuke sirutada.
Kui auto peale oli pakitud kõik vajaminev varustus alates koerte käppade kaitseks mõeldud sussidest ja lõpetades esmaabiks vajalike ravimitega (kokku siis üle paarikümne erineva asja – näiteks koeratoit, kelk, kaks paari suuski kelgule spetsiaalse määrdega, murdmaa suusad raja läbi sõitmiseks, saepurupuuride jaoks, vitamiinid, joogivesi, koristus- ja hooldusvahendid jne, jne), võis alata pikk teekond Baden-Würtenbergi maal asuvatesse Shwarzvaldi (Musta Metsa) mägedesse.
Esimesel päeval jõudsime peale pea 700 km rännakut Poolasse ja peatusime õhtul u. poole kümne ajal teeäärses hotellis - lõppenud olid nii juhi jõuvarud ja ka koerad vajasid mõõdukat ööund. Seisu e. stake-out tross maha kinnitatud, said koerad oma normaalses olekus nautida värskes õhus olemist ja kätte oma igapäevase toiduportsjoni koos rohke veega, sest säilima peab vedeliku tasakaal kogu sõidu vältel, et ei tekiks puudust sellest. Hommikul kell seitse äratus, samad toimingud ja autole hääled sisse.
Läbi rohkete Poola külade ja olemegi Varssavi ümbersõidul. Peagi jõuame ka kiirteele ning meeletu kihutamine Saksamaa poole võib alata. Ilm aga läheb järjest soojemaks ja kohati võib T-särgi väel juba peatuste ajal ringi joosta – samas tekib ka kahtlus, et kas mägedes ikka lund on. Teise päeva õhtu lõpeb umbes samal ajal, sest pea kaskteist tundi järjest u. 120-130 km/h kihutada on tasase liiklusega Eesti teedelt tulnud maameestele ikka natuke liig- peatume u. peale sama pikka sõitu teeäärses B&B hotellis ja naudime mõnuga ööpuhkust puhaste linade vahel –koertel aga on režiim sama – õhtul kell 23 veel jalutama ja hommikul kell 7 uuesti välja ja lobi ette. Hommikul teele asudes loodame sihtpunkti jõuda u. kella kahe paiku pealelõunat – ja täiendades oma toiduvarusid viimasest Lidli poest, jääb meil sõita veel oma 60 km. Ja siis algavad tõelised mäed – kui enne olime liikunud GPS järgi u. 400-600m kõrgusel, siis viimased paar-kolmkümmend kilomeetrit läheb ainult ülesmäge – tõusud järjest suurenevad ja tee kulgeb põhiliselt mööda serpentiine. Õnneks on aga mägedes veel lund piisavalt ja mida kõrgemale tõuseme, seda tõelisemaks talv muutub.
Kohale jõudes valitseb Todtmoosi väikelinnas tõeline talv – lund on ohtralt ja lähenevast kevadest annavad märku vaid üksikud vulisevad mägiojad. Olles end sisse registreerinud Mattenhoffi külalistemajja, suundume edasi võistluspaika, sest on vaja saada autole parkimiskoht ja rada üle vaadata. Meie üllatuseks asub aga MM-ks ettenähtud ala linnast veel omakorda kolm kilomeetrit eemal Swarcenbachi nimelise küla serval ja sinnagi on vaja rühkida ainult ülespoole. Kogu parkimise ala on piiratud arvuliselt ja sinna lubataksegi ainult võistlejate autod – igale rakendiklassile on eraldatud oma ala ja peatumegi mäenõlval teeääres. Olles tervitanud tuttavaid soomlasi, kes juba kohal on, läheme uudistama stardiala. Oma suureks üllatuseks näeme puuduvat ka Eesti lippu 19 osaleja maa rivist ja peale ühe kohtunikuga vestlemist organiseeritakse meie sini-must-valge masti otsa. Ilm on vahelduv ja esimese päeva päike varjub reede õhtuks pilvede taha ja pöörab tihedale lumesajule.
Neljapäev algab veterinaarkontrolliga ja esimese kohustusliku tiimijuhtide koosolekuga. Peale lõunat on võimalik ka rada läbi sõita mootorsaanidega ja peale seda suuskadega. Analüüsime igat tõusu ja laskumist ning pöördeid – kõrguste vahegi erineb profiili poolest pea 250 meetrit ja see tähendab koertele suurt koormust.
Neljapäeva õhtul toimub linnas asuvas infopunkti suures saalis ka võistluste pidulik avamine – sõna võtavad nii IFSS (ülemaailmne kelgukoeraspordi föderatsioon)esindajad kui ka kohalik linnapea ja võistlus võibki alata.
Võistlusklassis 4Sp on kirjas 32 osalejat, kellest neli ei stardi ja kolm katkestavad – ei ole kerge. Peale esimese päeva sõitu on Lauri 20. Ja kokkuvõttes saavutab 22. koha – oma töö teeb mäestik ja vahelduvad ilmastikuolud– päikesest lumesaju ja vihmani, ka see, et stardijärjekorras oleme lõpupoole, mis tähendab seda, et enne meid on rajalt läbi sõitnud kümned rakendid ja lumekate suhteliselt pehme juba. Kolmandal päeval peame loobuma ka oma heast juhtkoerast Jimist, kes ei pea vanuse tõttu koormusele vastu ja nii see lähebki –tulemus kirjas ja võistlus vaatamata kõikidele raskustele lõpuni sõidetud.
Vahepeal tekib isegi tunne, et tahaks katkestada, aga jonni jätkub. Kuue koera rakenditest tuleb teisele kohale Riitta Kempe Soomest, keda me seitse aastat tagasi pikalt võitsime nende meistrivõistlustel – meil on jälle arenguruumi.
Võistlused läbi, kogemuse võrra rikkamad, palju uusi tutvusi ja vanu sõpru, viis päeva veedetud maalilistes mägedes koos tuhandete pealtvaatajatega- ja kodutee võibki alata. Ees ootavad Balti Karika uued võistlused juba sel kevadel ja loodame taas tippu jõuda.
Täname meie toetajaid, kelleks olid seekord Tori vallavalitsus, OÜ Karjamõisa (toidab kelgukoeri) ja hulgaliselt eraisikuid, kelle annetuste toel see osalemine teoks sai.
