Mõned leiud värske luule küllusesarvest

Eesti luules leiavad aeg-ajalt aset ootamatud elavnemised, mil justkui kokkulepitult avaldatakse korraga suurel hulgal tähelepanuväärseid uudisteoseid. Märtsis saabus järjekordne rõõmustava elavnemise hetk.

Omamoodi tähelepanuväärne, et isegi “Kirjandusministeeriumi” märtsikuu peakülaliseks valiti luuletaja. Sestap kipub siinne lugu olema tavapärasest pikem lugemissoovituste rubriik.

Alustagem siis luuletajast, kes käis “Kirjandusministeeriumis” – Veronika Kivisillast ja luulekogust “Cantus Firmus”. Ladinakeelsest pealkirjast ei maksa ennast hirmutada lasta, Kivisilla ei vaata ilmaelu ja selle vastuvirvendusi enda hinges intellektuaali distantsilt – mis ei vähenda sugugi tema luule intelligentsust.