„Tartu Agro, Rey Seakasvatus, Tahula seafarm – need ei ole väikesed farmid, mis praegu uksi sulgevad, vaid Eesti mõistes väga korralikud ning väärika ajalooga tegijad,“ rääkis Olle Horm. „Seakasvatajate lähitulevik on tume: hind on madal, külmhooned on liha täis, seakatk levib ning ekspordipiirangud kehtivad endiselt. Heategevusega keegi seakasvatuses tegeleda ei suuda, mis tähendab, et ees ootab kas valuline turukorrektsioon või poliitiline sekkumine. Positiivset trendimuutust hetkel ette näha ei ole.”

Hormi sõnul võidavad seakasvatuse kehvast käekäigust majanduslikult need lihatööstused, kel ei ole oma seakasvatust ning kes kasutavad sissetoodud liha.

„Importliha on hetkel odavam kui kodumaine, mis annab osadele lihatööstustele konkurentsieelise odavama tooraine näol,” sõnas Horm. „Sealiha hind langeb kauplustes püsivalt, kuid see ei tähenda, et omahind ka tootja jaoks langeb. Eriti raske on neil kuni 40% Eesti seakasvatajatest, kes ekspordivad elussigu või kel pole lepingulisi suhteid mõne lihatööstusega.“

„Lihatööstuste vahel valitseb väga tõsine konkurents ning seda on näha ka poodides: tootjate võitlus kasvab ka letipinna pärast,” märkis Atria Eesti ASi juhatuse liige ja müügidirektor Meelis Laande.

„Emori andmetel on Eesti tarbija suurte kaubanduskeskuste usku, toidukauplustest on populaarsemad hüper- ja supermarketid. Seepärast peab kaubavalik olema väga lai: klient ootab arvestatavat valikut nii värskes lihas, vorstitoodetes kui ka juba poolvalmis- ja valmistoodetes. Palga kasvades suureneb järjest nõudlus ready to eat toodete ning delikatesstoodete järele. Otsitakse tooteid, millel on kõrgem lihasisaldus, vähem lisaaineid, kodumaine tooraine või mis on lihtsalt eksootiline.”

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena