FOTOD JA VIDEO: Kehtna vallaametnikest saavad seaduse sunnil seakasvatajad
Niisuguse suure seakarja söötmine maksab kuus umbes 35 000 eurot.
"Selline ootamatu väljaminek võtab valla kui eelarvelise asutuse kahtlemata põlvist nõrgaks," ütles Maalehele Kehtna valla arendusnõunik Kaire Soomets.
Jooksvate kulutuste katmisega saadakse tõenäoliselt hakkama, kuid hiljem loodab vald raha riigilt tagasi saada, sest kulutus on tõesti suur.
Otsuse, et sigade ülapidamisega peab tegelema kohalik omavalitsus, tegi veterinaar- ja toiduamet. Kuigi vald otsuse vaidlustas, jäi see jõusse, tuginedes loomakaitseseadusel, mille kohaselt peab loomakasvatusettevõtte makseraskuste korral pudulojuste ülalpidamise eest hoolitsema kohalik omavalitsus.
Seni on kõnealust seadusesätet rakendatud lemmikloomade ning Maalehele teadaolevalt üks kord ka kanade puhul.
Juht haiglas, sead söömata
"Peame neid nii kaua pidama, kui saame maha müüa," kinnitas Maalehe fotograafile teisipäeval Kehtna vallavanem Indrek Kullam. "Kõige suurem probleem on emistega - neid ei saa enne müüa, kui nad on põrsad ilmale toonud."
Pankrotis seakasvatusfirma esindaja ütles esmaspäeval Raplas toimunud nõupidamisel, et näeb võimalust kõik sead realiseerida 1. novembriks.
Eile keskpäeval, kui Maaleht OÜ-sse Rey Seakasvatus helistas, teatas telefonile vastanud naisterahvas, et külalisi, ei fotograafe ega ajakirjanikke, nad hetkel vastu ei võta.
"Tulge järgmisel nädalal, siis on asjad selgemad. Praegu on kell juba palju ja meil sead alles söötmata, tegeleme sellega. Ei ole aega külalisi vastu võtta."
Pärimisele, kas oleks võimalik vestleda seakasvatuse juht Valentin Kütiga, teatas naine, et Kütt viibib haiglas ning pole kättesaadav.
Seda, et elu ei kulge alati tõusvas joones, ilmestab fakt, et 2010. aastal kandideeris Valentin Kütt Rey lihatööstuse nõukogu esimehena teiste edukate põllumajandustootjate seas aasta põllumehe tiitlile.
Tunneli lõpus valgust ei paista
Probleemid Eesti seakasvatuses kestavad juba pikemat aega, ning mitte pelgalt ühes farmis.
"Tartu Agro, Rey Seakasvatus, Tahula seafarm – need ei ole väikesed farmid, mis praegu uksi sulgevad, vaid Eesti mõistes väga korralikud ning väärika ajalooga tegijad," ütles Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm eile pressile saadetud teates.
"Seakasvatajate lähitulevik on tume: hind on madal, külmhooned on liha täis, seakatk levib ning ekspordipiirangud kehtivad endiselt. Heategevusega keegi seakasvatuses tegeleda ei suuda, mis tähendab, et ees ootab kas valuline turukorrektsioon või poliitiline sekkumine. Positiivset trendimuutust hetkel ette näha ei ole."
Hormi sõnul võidavad seakasvatuse kehvast käekäigust majanduslikult need lihatööstused, kel ei ole oma seakasvatust ning kes kasutavad sissetoodud liha.
"Lihatööstuste vahel valitseb väga tõsine konkurents ning seda on näha ka poodides: tootjate võitlus kasvab ka letipinna pärast," märkis Atria Eesti ASi juhatuse liige ja müügidirektor Meelis Laande.
Sealiha hind langeb kauplustes püsivalt, kuid see ei tähenda, et omahind ka tootja jaoks langeb. Eriti raske on neil umbes 40 protsendil Eesti seakasvatajatest, kes ekspordivad elussigu või kel pole lepingulisi suhteid mõne lihatööstusega.
Millal ja millest tekkisid OÜ Rey Seakasvatuse probleemid, mis viisid selleni, et vallavalitsus peab sigu pidama, sellest saab lugeda homsest Maalehest.
