Superpiimatööstusest taluperemehe vaatevinklist

Aastaid tagasi moodustasid Põlvamaa piimatootjad ja Põlvamaa piimakombinaat firma nimega AS Põlva Piim. Asutamishetkel oli piimatootjatel 51% ja töötlejatel 49% aktsiatest. Kahe aasta pärast oli seis 40% piimatootjatel ja 60% töötlejal.

Piimatootjaid firmasid on palju. Tööstus on üks. Piimatootjatel vahetuvad omanikud, mõned lõpetavad ja kuna aktsiad on ostetavad ja müüdavad aktsiaseltsi siseselt, siis uute aktsiate omandamiseks oli raha piimatööstusel, oli raha töötlejatel, aga mitte tootjatel.

Sest piimatootjal on raha vaja oma firma arendamiseks: masinad, loomad, maa ja tuhat muud kulutust. Ja nii ongi piimatootjad otsuste tegemiselt eemaldatud. Peale seda olin kaheksa aastat piimaühistu E-Piim liige. Tööstus kuulub piimatootjatele, piima hind oleks võinud olla kasvõi 1 sent kõrgem aktsiaseltsidest, kuna E-Piimal ei ole vaja teenida omanikutulu kuhugi välismaale. Tegelikult oli aga 10-40 senti odavam kui kolleegidel piimatootjatel, kes müüsid piima aktsiaseltsidele.

Tekib küsimus – kuhu see raha jääb? Piimaühistus peaksid kõik piimatootjad võrdse kvaliteedi korral saama võrdset hinda. E-Piimas oli mitu erinevat hinda. See oli ka põhjus, miks mitmed tootjad kolm aastat tagasi E-piimast lahkusid, kaasa arvatud mina. Superpiimatööstusest saab asja siis, kui tööstus kuulub ainult piimatootjatele. Kombinaadi juhtkonnas on lepingulised palgatöötajad, mitte omanikud. Võrdse piimakvaliteedi eest saavad kõik ühesugust piima hinda. Ühistu nõukogu ei tohi olla juhatuse kummitempliks, vaid peab kaitsma omanikke (piimatootjate huve).

Ühistusiseselt peab olema töös revisjonikomisjon, kes kontrollib kauba liikumist läbi vahendusfirmade (kes on vahendusfirmade omanikud, kui palju raha kuhugi maha jääb, et ei tekiks puuke nagu on tänapäeval halvaks kombeks). Tulundusühistu Laeva Piim, mille liige ka mina olen, ei ole ühistulise tootmise vastu, vaja on täita tingimused, et see tööstus tõepoolest kuuluks piimatootjatele ka aastate pärast.

Tänased piimatööstused saaksid kogu piima oma hoovile, kui nad maksaksid Euroopa Liidu keskmist piimahinda nagu 2013. aasta lõpus sai kokku lepitud. Kahjuks peeti lepingust kinni ainult 4 kuud, ja siis nõuti lepingute ümbertegemist Eesti keskmise hinna järgi. Või muidu ähvardati piima kokkuost ühepoolselt lõpetada.

Meie tööstused müüvad ju samale turule kui ülejäänud Euroopa. Miks peavad meie tööstuste kasumimarginalid olema palju kõrgemad? Uue suure piimatööstuse rajamisel tekivad küsimused. Mis saab praegustest tööstustest? Neile ei jätku ju enam piima. Kas see rahakulutus on mõistlik – ei tea.