TARKUSEPUU: Unenäod – meie head ja targad abilised

Gustavus Hindman Milleri “Unenägude seletaja“ ilmus 1901. aastal, kuid on endiselt üks tuntumaid omataoliste hulgas.

Kuidas me ka unenägudesse ei suhtuks, Milleri unenäoleksikon oma 5000 motiivitõlgendusega peaks pakkuma kõigile midagi.

Unenäod – kas sukeldumine alateadvuse hiidookeani või kõikvõimsad rännakud ajas ja ruumis? Kust läheb piir puhtalt isikliku ja universumi paralleelreaalsuste vahel või kas neid saabki üksteisest mustvalgena lahutada? Need on olnud minu jaoks küsimused väga palju aastaid, ja ma ei tea siiani vastust.

Mõnel hommikul ärkan tundega, justkui oleksin äsja karussellist maha astunud. Üks unenägu on teist taga ajanud, olukorrad ja tegelased vahetunud nii kiiresti, et meelde pole jäänud õieti midagi. Sellistel puhkudel lõpetan loogiliste seoste otsimise üsna ruttu ja loodan siiralt, et eklektiline “ööfilm” oli vajalik mu ülekoormatud ajutegevuse ja liigsete emotsioonide tasakaalustamiseks. Kange kohv on sellistel hommikutel eriliselt teretulnud.

Teisalt ei tule kindlasti kõik unenäod vaid kerget restart’i tegema. Meenub viie aasta tagune unenägu, mis on olnud üks minu õõvastavamaid unenäokogemusi: mu hambad hakkavad logisema ja kukuvad riburada suust välja. Teha ei saa midagi, väljapudenenud hammastel puuduvad isegi juured.

Teatavasti on aga terved juuksed ja hambad elujõu sümboliks, ning seda mitte ainult unes. Pealegi on hambaemail inimorganismi kõige tugevam aine. Appi, ja mina olen nüüd kui hambutu rauk! Ärkan üles ja olen õudusest halvatud. Aiman kohe, et uni oli toonud mulle märgi, mida ei tohi enam kauem eirata. Elumuutusi, mida nüüd teha tuleb, ei saa lükata enam homsesse, tegutseda on vaja kohe, juba täna.

Eraelus oli siis aeg, kui püüdsin oma kummuli kaldunud suhet üles upitada, samas isegi teadmata, kas soovin seda tõepoolest päriselt või toimetan nii ainult hirmust tundmatus kohas üksinda (loe: koos poolteiseaastase lapsega) vette hüpata. Õige vastus oli hirm. Ja lisaks ego, mis võttis tol korral suhte purunemist kui lüüasaamist ja mitte kui võimalust areneda.

Hammaste väljakukkumine oli selge märk, et edasi kinni hoida enam ei tohi, vastasel juhul lähen täiega põhja. Meeleheitel hing andis unenäos SOS-signaali.

Hea unenäopüüdja

Palju aastaid tagasi, oma sisemise palverännaku algusest meenub lugu, kuidas noorem õde, kes oli siis vaid kaheksa-aastane, nägi mind korduvalt unes mustas kleidis. Ema küsis siis mitu korda meilis ja telefonis, kuidas mul läheb, aga ma ei teadnud tol hetkel veel isegi, et mul nii kehvasti läheb...

Nüüd tagantjärele olen veendunud, et õde tunnetas uneniite pidi mu segadust, kurbust ja leina, mis oli seotud sellega, et üks mu hingeosadest oli pikkadeks aastateks rändama läinud.

Ma ise ei olnud sellest lihtsalt veel teadlik. Aga nagu näha – uneilma avarustes ei ole saladusi, kui vaid leidub hea unenäopüüdja ja õige lant.

Räägitakse, et selliste tähendusrikaste unede nägemine on pärandatav ja et see hüppavat edasi üle ühe põlvkonna.

Meie pere naisliinis paistab siin tõesti mingi loogika olevat. Meie ema ei ole eriline “unenäpp”, kuid vanaema on eluaeg igasugu unenägusid õngitsenud. Ja enamasti selgub varem või hiljem ka tõsiasi, et need pole lihtsalt “vanainimese alateadvuse sonimised”, vaid tõesed peegeldused lähedaste hingelisest või muust käekäigust (ilma et inimene, kelle elus parajasti miskit juhtub, nähtud unepiltidest miskit teaks).

Ja mõnel unenäol paistab olevat sootuks kolmas ülesanne. Nimelt suudavad nad hankida infot tulevikust ja seda meile siis korraks nähtavaks teha. Näiteks on kindel, et uss mu unenägudes head ei tõota. Küsimus on siis pigem selles, mis selle ussiga unes täpsemalt juhtub – kas ta saab surma, põgeneb või jääb võitjaks. Üks markantsemaid näiteid juhtus teismeliseeas, kui nägin onu ussidega võitlemas. Tänu kiirele reaktsioonile ja heale pussnoale suutis ta kõik ussid surmata. Onu oli just naise võtnud ja me keegi ei aimanud, et sama kohe seisab ees vastse abielu lahutus.

Unenägude sõnumid

Samamoodi sain ende (lausa topeltvõtmes) üle kümne aasta tagasi, kui mina ja mu tollane elukaaslane kaotasime võõra riigi kohtuotsuse ja emotsionaalse ülekohtu tõttu lapse – tema oma tütre ja mina kasutütre.

Nädala jagu enne seda vahejuhtumit olin unes puhastanud koos elukaaslase eksnaisega ehk lapse emaga suurt ämbritäit ligaseid kupatatud seeni.

Siis järsku olin hoopis lapsepõlveaegses kodulinnas, ja kui pargist välja astusin, ilmus mu ette kohutavalt suur nahkhiir, kes paljastas mulle oma kollased teravad hambad ja lõi lahti hiigelsuured tiivad. Tiibade siruulatus oli nii lai, et varjutas kogu päevavalguse ja tõi öö maa peale.

Nüüd rohkem kui sajand tagasi välja antud Milleri “Unenägude seletajat” nii seente kui nahkhiire koha pealt sirvides ei suuda ma oma silmi uskuda... Lugege ise.

Samas – paanikasse ei maksa unenägudest kindlasti sattuda, sest nii ei jutusta nad meile enam oma lugu, vaid segunevad meie alateadlike hirmudega mõttetuks võrgustikuks, mis hakkab “sarnane tõmbab sarnast” põhimõttel negatiivset ligi tõmbama.

Pealegi ei käi unenäod sugugi alati hoiatamas. Samahästi võivad nad ka rõõmusõnumeid tuua.

Kaks talve tagasi nägin unes, kuidas väike roosa kakapott lapse väljaheidetest lausa üle ääre ajas. Mõni tund hiljem helistas vend ja usaldas mulle suure uudise – vennanaine oli samal hommikul leidnud oma rasedustestilt kaks elujaatavat triipu. Nende peres on nüüd sirgumas imearmas poisslaps.

Mulle tundub, et on ükskõik, kas unenäod tulevad tooma sõnumeid (olevikust või hoopis tulevikust), meid igapäevasest saastast puhastama või peegeldavad meie kõige sügavamaid hingevajadusi, igal juhul tasuks neisse suhtuda heatahtlikult ja uudishimulikult. Olgu nad meie head ja targad abilised.