Kirovi kolhoosi uhke peahoone ehitati esimehele sünnipäevakingiks
Palju on veel alles neid inimesi, kes mäletavad kõige esimesi kolhoosikontoreid?
Siis oli ju pisikesi kokkuaetud kolhoosikesi nii palju, et keegi ei osanud nendega hakkama saada. Kui külast oli mõni rikkam peremees ära küüditatud, sai kolhoosikontor omale tema majja lauad ja tooli sisse panna, et sealt siis asjaajamine käima lükata. Kui sellist maja aga saadaval polnud, pidi kolhoosinike pere, kel oli kasutada mõni suurem tuba, millel õuest eraldi sissepääs, selle kolhoosile kasutamiseks andma.
Pere, kes majja sisse elama jäi, elas ikka edasi, nagu enne, kuid pidi arvestama, et tööpäeval oli õuel rahvast enam liikumas. Pere, kes oli harjunud varem avaramalt elama, oli nüüd enam kokku surutud. Kuid mis teha, käsk oli vanem kui meie. Samasi jäi lootus, et ehk viiakse kolhoosikontor nende kodust kunagi kuhugi mujale.
Peagi jõudiski see aeg kätte. Väikseid kolhoose hakati liitma, oli vaja ka suuremaid ruume, ja need pidid olema kusagil keskuses, et igalt poolt ligi pääseks.
Ka kolhoosiesimehi oli siis juba nii- ja naasuguseid. Oli neid küll, kes võtsid oma tööd tõsiselt, sest loomad tuli toita ja vili külvata-koristada, kui ka neid, kes olid lihtsalt esimehed, pandud kõrgemalt poolt kohale, küsimata, kas nad üldse sellest tööst ka midagi jagavad. Selliste juhtidega kolhoosid ühendati peagi teistega, ja elu läks edasi.
Kuigi kolhoosid olid kohe alguses "targemate peade" poolt riigi leivalt eraldatud, sest põhikiri nägi ette, et kolhoos on isemajandav üksus ega sõltu riigist. Riik isegi andis kolhoosisle riigimaa igaveseks ja tasuta kasutamiseks. Ainus kord, millal kolhoos riigile meelde tuli, oli siis, kui maksud vajasid maksmist.
Kui kolhoosil oli vaja ehitada oma edasiseks arenguks hooneid ja hankida ehitusmaterjale, mida NSVL-is niigi kogu aeg nappis, tuli neid küsida riiklikust fondist. Kolhoos võis ehitada endale vaid tootmishooneid, et suurendada toiduainete tootmist. Sageli, kui oli vaja ka korralikku esindushoonet või kultuurimaja kolhoosnike vabaaja veetmisteks, sest tulid ju teatrid linnadest (neil oli tööplaanis ette nähtud, kui mitu etendust peavad nad maal kolhoosnikele külalisetendustena esitama), tuli taas teha taotlus ehitusmaterjalide saamiseks. Et materjale saada, pidi olema kõrgele komisjonile esitada ehitatava hoone projekt. Kuna oli teada, et ehitada võis ainult tootmishooneid, siis tootmishoone plaan ka esitati, kuid märkusega muuta vajaduse korral ehitatava objekti otstarvet.
Kui hoone lõpuks valmis sai ja riiklik komisjon seda vastu võtma läks, oli imestus sageli suur. Lauda asemele oli kerkinud hoopis kena hoone, mis mahutas endasse peale kolhoosikontori ka raamatukogu ja korraliku lavaga saali. Kui maja juba valmis oli, tuli see vastu võtta, ja just sellisel moel, nagu ta vastuvõtjate ees seisis. Kõige esimeses variandis kirjasoleva ja juurde projekteeritud muudatuste-kinnitustega.
Vastuvõtukomisjon kutsuti ka seestpoolt maja vaatama. Kõik ikka ilusasti olemas, isegi töötajatele väike puhkeruum, kus võis tassikese kohvi juua. Seda kohvijoomise võimalust pakuti tavaliselt ka komisjonile. Kohvi juurde käis pitsike Armeenia konjakit.
Kirjutamata seadus oli tollal, et naps olgu kange, sakumm pilkupüüdev, aga lahja. Miks? Sest vastuvõtukomisjonile mainiti, et oleks hea, kui nüüd saaks see objekt vastuvõetud - ees on ootamas köetud saun ... Muidugi andis komisjon kohe ruttu vastuvõtiaktile allkirjad, ja - aidaa! - sauna poole, kust alles järgmisel hommikul kodu poole suunduti.
Muuseas, hiljem juba pidigi igal endast lugupidaval majandil olema saun, mille laval aeti korda ja raiuti läbi nii mõnigi lahendamatuna näiv umbsõlm.
Mis aga puutub Kirovi-nimelise kolhoosi viimase peahoone ehitamisse, siis selle tähtajaks olid 1974. aasta oktoobripühad. Kuna tolle päeva puhul tehti ikka oma "kallile kodumaale" kingitusi, pidi keskus, nui neljaks, valmima päev varem. Ja valmis ka!
Vaatasime vana kontori hoone akendest, kas jõutakse maja ette õigel ajal asfaltkate maha panna, enne kui me kogu kolhoosikontori personali ja kutsutud ning kutsumata külalistega lindilõikamiseks koguneme. Aseesimees, kes pidi vastutama objekti tähtajalise valmimise eest, kihutas dressipükstes tulevase keskuse fuajees ringi, jagades koristajatele viimaseid näpunäiteid.
Ja siis saabus tähtis hetk. Kohal oli ka kolhoosi puhkpilliorkester, kas mõned "kõrgemad isikud" ka, ei mäleta, kuid kui lõpuks saabus lindilõikamise hetk, ja ehitusosakonna eest vastutav aseesimees käärid kandikul Oskar Kuulile ulatas, kes lindi läbi lõikas, anti talle koos sünnipäevaõnnitlusega üle uue kontorihoone võti.
Nimelt oli see hoone Oskar Kuulile sünnipäevakingiks kõige selle eest, mida ta oli kolhoosi heaks teinud ja plaanis veel teha.
Ma ei tea, kas on veel mõni kolhoosikeskus esimehele sünnipäevaks ehitatud. Kui ei, siis on see ainus omataoline.
