Miks pole kõigis ettevõtlikkust?

Noorel naisel on kaks väikest last. Nad tahavad olla oma emmele alati kasulikud ja on kohutavalt ettevõtlikud. Kui emme rohib aias peenart, tahavad mõlemad üksteise võidu näppe mulda pista ja täpselt sama tööd teha. Mis sest, et rohulible läheb hapra taimekesega sassi rohkem kui üks kord. Nad on väga hakkajad mudilased nagu peaaegu kõik lapsed. Kuid mõne aja pärast on kõik teisiti.

Miks juhtub nii, et lasteaiaeas lapsed, kes soovivad teha igasuguseid asju koos suurtega, ei taha vanemaks saades seda niivõrd? Puberteedieas ei soovi nad eriti midagi teha, pole vahet, kas pakkuda tegevust koos või ilma täiskasvanuta.

Miks toimub muutus? Kas inimese ettevõtlikkuse ja pealehakkamise hävitab ühel päeval saabuv mõistmine, et ilma saab ka hakkama? Ei ole vaja peenart ise rohida, kui keegi teine rohib selle kunagi ära. Miks ei toimu muutus kõigiga? Mitte kõigi inimestega ei juhtu nii, et puberteediiga vormib neist elus tuimad ja tummad osalusvaatlejad või need, kes vaikselt omaette pihku itsitavad ja midagi ise ei tee, või siis need, kes ainult jäävad unistama suurtest muutustest.

Ühel osal meist ei raugegi ettevõtlikkus või siis hakkab see mudilaseeas aktiviseerunud ettevõtlikkusgeen taas möllama. Näiteks pole nooruspõlv suutnud ära rikkuda maailma edulugude kroonijuveeli Steve Jobsi, kelle lugu karmist lapsepõlvest teame ilmselt kõik. Jobsist sai ettevõtja, aga edukaid erinevatel aladel, kellel on olnud raske lapsepõlv, on maailmas väga palju. Üks nendest on näiteks Sylvester Stallone, kui meenutada tema autobiograafilistel ainetel valminud filmi „Rocky“.

Kodu võib teha imet

Uurimused näitavad, et eduka ja iseseisvana pidavat läbi lööma vaid 2–10 protsenti inimestest. Nende järel tuleb tükk tühja maad.

Miks on nii, et osasid kannustab vaatamata kõigele edusoov ja tegutsemistahe ning enamikku ei kannusta? Kindlasti mõjutab inimese ettevõtlikkust baasvajadus elus püsida, kuid äkki mängib siin rolli ka lapsevanem õpetajana. Õpetaja just eeskuju näitamise osas.

Mugav on mul lapsevanemana näiteks rääkida, kuidas on väga hea õigel ajal magama minna, kuidas teistesse tuleb viisakalt suhtuda või kui oluline on olla ettevõtlik ja tegus. Aga kui ma ise klatšin naabrinaist, passin keskööni üleval ning virisen iga uut tegevust ette võttes ja lausun mitu korda päevas: „Ma ei viitsi,“ siis kas ma parem ei võiks lapsega targutamise asemel lubada endale midagi toredat ja head.

Nagunii jäljendab laps minu käitumist ning see, mida ma tähtsa näoga õpetan, mõjub pigem nagu hane selga vesi.

Üks levinud tänapäevase lapsevanema „sõnatarkus“ on see, et arvuti rikub silmi, kui selle taga liiga palju istuda. Mida näeb laps? Arvuti ekraani taga ei istu mitte ainult vanem vend või õde, vaid ka vanemad, vanavanemad veedavad seal muhedalt aega. Või kui mitte arvuti taga, siis nutitelefoni või tahvelarvutiga. Kes meist pole lapsena kuulnud, kui pahad on igasugused meelemürgid, aga kui olime osalised kolm-neli korda kuus toimunud nädalavahetuse pummelungides, ei tundunud need üldse nii hullud.

Kuid veel hullemaks läheb asi siis, kui täiskasvanud hakkavad nooreks sirgunud inimese mõtteid hoolikalt kohitsema, just neid, mis enda arvamusega kokku ei lähe. Noor ju veel ei saa asjadest aru, ei tea või ei jaga lihtsalt piisavalt matsu. Kui noor ütleb, et tahab minna kutsekooli, siis edumeelne vanem ei saa sellega nõus olla, sest gümnaasiumi tee on palju õigem. Ehk on hoopis rätsepaamet prestiižne ja noore julgust ning ka ettevõtlikkust selle ala valimiseks ei maksa tappa.

Mine tea, võib-olla see noor eksibki sel momendil, aga ükski kutsekool ei tähenda maailma lõppu, pigem ikka tulevad sellega kaasa uued algused. Ja kas mitte me ise, suured ja targad täiskasvanud, pole protestinud vanemate pealesunnitud valikute vastu?
Neid olulisi tarkusi, kuidas peab, hakkab iga väike inimene maast madalast kuulma lademete kaupa just kodust, aga nende samade oma armsate koduste käitumise pealt õpib ta selgeks lisaks need peatükid, kuidas asjad päriselt käivad.

Einsteini elutarkus

Kui noore ema kaks mudilast vaid kuuleksid, kuidas emme tahab nendega koos aiatöid teha, aga praktiliselt teeb ta ise kõik laste eest ära, siis laste jaoks ei kinnitaks tegu emme öeldud õigeid mõtteid. Analoogsete näidete lisandumisel kinnistub lapses ilmselt arusaam, et temast pole kasu. Albert Einstein on adresseerinud kooliõpetajatele mõttetera, mis võiks hästi sobida ka koduseinte vahele. Suurim kunst õpetamise juures on äratada õpilases rõõmu loomingulisest eneseväljendusest ja tarkusest. Kui meie, täiskasvanud, oskaksime järjekindlalt toetada lapses ja noores tema positiivset eripära, tugevusi ja ettevõtlikkust, jõuaksime võib-olla ka vähendada seda hiiglaslikku pikka vahemaad päris tippude ja massi vahel.

See pole ju kuskile kivisse raiutud, et vaid 2–10 protsenti inimestest löövad läbi eduka ja iseseisvana. Kui meie, täiskasvanud, oskaksime järjekindlalt toetada lapses ja noores tema positiivset eripära, tugevusi ja ettevõtlikkust, jõuaksime võib-olla ka vähendada seda hiiglaslikku pikka vahemaad päris tippude ja massi vahel.

Ettevõtlikkuse geen

Kuid mis saab siis, kui see protsent ikkagi on kivisse raiutud? Et loodus ongi selle nii määranud, et vaid väikse protsendi käes on jõud maailma muuta? Sel juhul lubagem oma lapsel leida tema jaoks sobivaim koht. Selleks laskem temas areneda nii-öelda ettevõtlikkuse geenil, mis lubab otsida, julgeda katsetada ja eksida. Sellest geenist pole keegi ilma jäänud, aga mõnel pole see alguses kohe väga tugev.

Kui palju on abi koolist ettevõtlikkuse geeni arendamisel? Kindlasti pole see mõju väike, sest kool saab oma õppeprogrammi lõimida tegevusi, mis annavad võimaluse arendada loovust ning kindlasti ka tahtejõudu, järjepidevust ja katsetamise julgust. Kuid vaadates ringi näiteks oma põlvkonnakaaslaste seas, pole kool paraku kõikvõimas. Mis muidu seletaks nii-öelda fenomeni, et me kõik tuleme üldjoontes ühest ja samast haridussüsteemist, aga osast meist saavad ettevõtlikud inimesed ja osast ei saa. On vähe tõenäoline, et kool rikub meist osade ettevõtlikkuse ära ja teistel jätab rikkumata.

Võib-olla on see väikse liialdusega öeldud, aga kui hinnata kooli mõju inimese hakkamasaamisele tulevikus tinglikult meetrisel mõõdupuul, siis tundub, et selle mõju on vaid paarkümmend sentimeetrit. Muud sentimeetrid tulevad koduseinte vahelt ja kaasasündinud omadustest. Vaatamata väiksele haridussüsteemi mõjule peaks aga ikkagi õpetajad oma lippu kõrgel hoidma ning jätkuvalt tegema tööd selle nimel, et kool märkaks ja toetaks ka seda 2–10 protsenti, kelles on initsiatiivikust ja raamist väljas olemist, sest just nemad kujundavad tulevikku.