Mart Orav: Kellele vanaema, kellele ämm
Selle raamatu keskseteks tegelasteks olevate kõrgemate funktsionääride kohta leidub veel nüüdki Rahvusarhiivi fotode veebiandmebaasis FOTIS, muuseumide infosüsteemis MUIS, E-kultuuripärandi portaalis jm tuhandete piltide hulgas näiteks vaid mõni pilt Käbinist koduses miljöös, sedagi alles tema 85. sünnipäeval.
Sama vähe on annekteeritud Eestis võimu teostanud isikud nüüd iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis soovinud mälestuste vormis omaenda elule ja tegevusele ning kolleegidele tagasi vaadata või siis on nad sel puhul alustanud 1980. aastate teisest poolest.
See on ka mõistetav, sest suhteliselt nooremad neist on edukalt tõusnud ka Eesti Vabariigi võimu- ja ärieliidi hulka ning taandanud end varasemast, püüdes mõnikord lausa vältida oma nime esinemist kommunistliku partei või noorsooühingu kontekstis. Eks on takistavaks teguriks olnud ka see, et peale tekstis öeldu räägib tekst tahtmatult ka selle kirjutajast endast.
Iga selline ilmunud või käsikirjas olev tekst on aga väärtuslik tollaste tegelaste või võimumehhanismi toimimise seletamiseks või nendegi „pehmete” väärtuste esile toomiseks, mis võisid määrata ajaloo kulgu. Seni olemasolev on aga pisku võrreldes sellega, mis võiks olla ja peaks olema.
Eesti NSVs just võimuhierarhia ülemistel astmetel tegutsenud inimesi jääb meie keskele iga aastaga järjest vähem ning seega kaob ka võimalus arhiividesse ja trükisõnasse ladestunud materjalide n-ö inimlikustamiseks nendega seotud inimeste kommentaaride abil, mille hulgas on tihti olulised just detailid ning asjasse pühendatud või saunaklubides poliitikat teinud asjaosaliste erinevalt esitatud kirjeldused ja hinnangud.
Leo Laks osales juba varem ühenduse Eesti Elulood arhiivis talletatud mälestuste käsikirjaga Eesti Päevalehe ja ajakiri Akadeemia 2010. aastal korraldatud mälestuste kirjutamise võistlusel Eesti elust viimasel poolsajandil ning jõudis peale võidutöö kolme äramärgitud käsikirja hulka (vt ka tema intervjuud Kaarel Kressale k.a. 6. aprilli Eesti Päevalehes).
Nüüd on tema võistlustöö kirjastusse jäänud käsikirjade hulgast kohendatult ja täpsustatult ka ilmunud. Muu hulgas ka sellepärast, et autor saaks oma teksti veel üle vaadata ega peaks see jääma ainult akadeemiliseks allikapublikatsiooniks.
Autor järgib avalikkuses oma suhtumist väljendanud asjaosaliste poolt praeguseks juba üldiseks saanud liigitust Eesti NSVs võimu teostanud isikute jagamisel headeks ja halbadeks, suhtudes subjektiivsete mälestuste kirjutaja õigusega lugupidavat oma heasse ülemusse ning tõstes esile tema iseloomu ja hilisema tegevuse meeldiva mulje jätnud külgi, hoidmata värve kokku „pahade” puhul.
Nii valitud episoodid kui ka suhtumine on autori omad ega ole põhjust talle ette öelda, kellest või millest ta oleks pidanud kirjutama ning õnneks (või kahjuks?) ei pea sellised käsikirjad Eesti Vabariigis ka aastatepikkuseid kontrollkomisjone ega kooskõlastusi läbima. Ka käsitluse kuidas- ehk eetilise piiri seab endale eelkõige autor ise, avaldudes nii ehk tekstis rohkemgi kui ta on tahtnud.
Mälestused pole ajaloouurimused ning on mõistetav, et igasse põhiliselt mälu järgi kirjutatud teksti satub eksimusi, sest nii mõnigi kord on nende aluseks ainult autori enda teadmine või sõna sõna vastu olukord, mille osalised julgevad selgeks rääkida ehk ainult endiste nomenklatuuritöötajate Valhallas.
Õnneks on Leo Laksi raamat tänuväärselt ja kiiresti pälvinud Jüri Ehasalu (sünd 1953) tähelepanu, kes peale elava entsüklopeedia hulka liigituvate teadmiste Nõukogude ajast saab oma n-ö nähtamatu kolledži või suhtevõrgustiku kaudu toetuda Käbini tütre sõnadele, kasutada Vaderi minia andmeid, on saanud tutvunud Vaderi lahkamisaktiga arhiivis, jõudnud suhelda Johannes Käbini poja Eduardiga jne. Ta nõustub üldjoontes Laksi hinnangutega („õiged järeldused”), kuid astub vastu „vildakatele faktidele ja väljamõeldistele” (toimetuse vahepealkirjas „vildakad väited, vigased faktid”), mida teoses kindlasti veelgi on.
Loodetavasti on raamatu peaaegu 200-l leheküljel siiski ka midagi mitte õiendamis- või õgvendamisväärset. Osa märkuste puhul on lühidalt tehtud tänuväärselt täiendusi. Teistel juhtudel on ta nii mõnigi kord kasutatud vilunud pedagoogi võtet, kes toob esile faktivead või ebatäpsused, kuid jätab nende õgvendamise asjaga seotud isikute enda teha.
Seda lähenemist rikkudes tooksin siis välja, et Marat Gramov (teoses Kramov) oli 1974–1983 NLKP KK propagandaosakonna juhataja asetäitja (lk 141; tema eesnimega pole õnne olnud samuti Mati Grafil ega Aare Laanemäel); vaatamata ka teadustöödesse jõudmisele pole Karl Vaino kohta dokumentaalset tõestust tema venepärase nimekuju kohta (lk 154) ega olnud Vaino ka EKP KK II sekretär, vaid 1960–1978 EKP KK sekretär (lk 25; nende kahe eksimuse eest ei vastuta teose autor).
Jüri Ehasalu kirjutises on palju olulisi märkusi. Mõne asja kohta võib siiski eri aegadest leida ka vähem või rohkem erinevaid väiteid. Näiteks Johannes Käbini käelaba vigastamise kohta on varem kirjutanud vähemalt Jaan Kross oma mälestuste „Kallid kaasteelised” II köites (2008, lk 10) ning seda teeb ka Laks (lk 18). Ehasalu järgi aga „mõlema versiooni detailid ei ole Aira Käbini kinnitusel täpsed”. 1977. aastal on Käbin sellest sündmusest rääkinud intervjuus Vladimir Beekmanile (vt Looming nr 11, lk 1776–1777). Laksi kirjeldus ei erine kuigi palju Käbini enda jutustatust, kuid Laks ei maini tõepoolest, et käsi oli juba varem vigastatud (Käbin: „kaotasin [1941] veel ühe sõrme”).
Laksi üldistavad väited Rein Ristlaane määramise puhul 1980. aastal EKP KK ideoloogiasekretäriks, et tol puudunud „ideoloogiatööks vajalik ettevalmistus ja kogemus” ning et Ristlaane „senine tegutsemisvaldkond jäi ideoloogiatööst üpris kaugele” (lk 180) on samuti küsimuse alla seatud, sest Ristlaan oli olnud EKP Tallinna linnakomitee (ideoloogia)sekretär (1967–1975). Laksi n-ö eksimust võiks ehk leevendada Ristlaane haridus ja varasemad töökohad (vt „Kõrgemad võimu vahendajad ENSV-s” (2000)) ning see, et ta ülendati ideoloogiasekretäri ametisse sellele sisu poolest üsna kaugelt ametikohalt, samuti tsitaat Aare Laanemäelt: „Loomulikult oli ideoloogiatöö talle [Ristlaanele], erialalt keemikule, olemuslikult ja valdkonnapõhiselt võõras, mida ta ka ise tundis. 1975. aastal keskkomitee kaubanduse ja teeninduse osakonna juhatajaks saades kuulutas ta mulle usalduslikult: „Aare, ma pole ju ideoloog!”” („Kümme aastat Valges Majas” (2013), lk 15).
Erinevad on ka Leo Laksi ja Jüri Ehasalu arvamused Artur Vaderi eluviisi ja surma käsitlemise puhul, sest Laksi järgi ägedale südamepuudulikkusele lisandud ka veres olnud arvukad promillid, mis „soodustasid arstiabi hilinemist“ (lk 127). Väiteid arstiabi hilinemise ja promillide leidumise kohta imestavat ka Vaderi minia ning viimast ei kinnitavat ka lahkamine.
Kui sellised väited on häbiks Leo Laksile, tuleks sama mõõdupuuga mõõta ka Bruno Sauli, kellest Vaderi kõrval ei saanud ta sõnul valvejoodikut ning kes muu hulgas koguni väidab: „Ka oma viimasel kalaretkel Keila-Joal ei saanud ta [Vader] läbi ilma alkoholita ja paadis oma sõbra käte vahel ta surigi viiekümne kaheksa aastaselt” („Meie aeg” (2006), lk 291). Vrd Mati Graf: „25. mai hommikul tundis ta [Vader] end Tallinnas Roosikrantsi (tollal Lauristini) tänava korteris halvasti.
Kvalifitseeritud arstiabi hilines ning kuni see saabus, oli juba hilja” („Kalevipoja kojutulek” (2008), lk 14); Aare Laanemäe kirjutab samuti, kuidas Vader „raskelt haigena abi hilinemise tõttu hinge heitnud. Just nõnda arvas tema poeg Nikolai Vader, kes mulle oma isa siit ilmast lahkumist kirjeldas” („Kümme aastat Valges Majas” (2013), lk 192). Ränga kukkumise kohta Laksi esitatud väite ekslikkus (lk 118) võib olla algkäsikirja keerulise kujundi lühendamisel tekkinud arusaamatus, sest algselt oli sel kohal tekst pikem. Aga eks asjaosalised tea paremini.
Et Laks on Johannes Käbini 1978. a „haigushoo detailidest kirjutades on … ilmselgelt ületanud hea tooni piiri”, võib ju tavainimese puhul kehtida, kuid ilmselt arvaks mõni ajakirjandusõppejõud siinkohal teisiti, kinnitades seda avaliku huviga. See kirjeldus on siiski oluline Eenok Korneli mälestustes sama episoodi kohta kirjutatu kõrval („Kuldset keskteed ei ole” (2011), lk 103), sest nad justkui ei kõnelegi ühest ja samast sündmusest.
Et Jüri Krafti sõit prouade Käbini ja Tõnuristiga Soome ei vasta tegelikkusele tekstis esineva Vanemuise nimelise laeva tõttu (lk 75–76), paigutub selle võimaliku toimumise puhul õigesse konteksti ehk Vanemuise asendamisel laevaga Tallinn, mis sõitis kahe pealinna vahel 1966–1980 ning näiteks aastaisse 1974–1977. On raske ette kujutada, et autor siin oma unenägu vahendab. Esitus jääb aga jällegi tema vastutada.
Laksi raamatus on üle 60 toimetajate valitud foto, mille valiku ega allkirjade eest ei vastuta autor. Ilmselt ajakirjandusliku löövuse huvides on Jüri Ehasalu teksti liigendades tõstetud vahepealkirjaks lause „Fotoallkirjadega on kehvasti”, kusjuures tehtud on kolm märkust. Helsingi laevaliini avamist 7. juulil 1965 kajastav fotol on mainitud ainult Vaino Väljast, mitte aga lisaks ka Tallinna täitevkomitee esimeest Johannes Unduskit ega Eesti Riikliku Merelaevanduse ülemat Modest Käbinit, Johannese venda.
Pildi ühe nimega allkiri on võetud FOTISest (EFA 357-90731), kuid juba varasemast ajast on tuua veelgi õudsem näide: Mati Grafi raamatus pole sama olukorda kujutaval pildil nimetatud ühtegi isikut. Teise kehvusena on öeldud, et ühe pildi allkirjas on EKP KK II sekretär Vladimir Käo ja teine sekretär Konstantin Lebedev. Tekst EKP KK büroo liikmeid Niguliste kirikus enne kontserti 22. mail 1980 kujutava pildi all on samuti võetud FOTISest ning viga selles on jäänud kahe silma vahele (EARF 2-2-397).
Lebedev oli KK II sekretär aastail 1971–1982 ja Käo (tööstus)sekretär 1978–1983, mistõttu tuleks pildi allkirja parandada. Aga et „fotoallkirjadega on raamatus üldse kehvasti“ ka seetõttu, et nimetatud pole näiteks Anatoli Tregubovit, Lembit Kaiki, Kuno Todessoni? Pole nimetatud ju paljusid teisigi, näiteks lapsi Anastass Mikojani ja Käbini süles, kes sellega on ju samuti tõmmatud ajaloo areenile.
Et sellistel fotodel kujutatud isikud ei jääks edaspidi unustuse hõlma, oleks lahendus FOTISe muutmine kommenteeritavaks, nii et teadjail oleks võimalik pildiallkirju parandada ja täiendada, milleks Eesti NSV võimuorganeis osalenuid või nende lähedasi seejärel üles kutsuks (iseasi, kas nad seda näiteks enda puhul üldse soovivad).
On arvata, et ettenähtavas tulevikus ei jõuta Eesti NSV nomenklatuuri kuulunud isikute kohta käivate monograafiliste uurimusteni. Seetõttu on väärtuslikud kõik üllitised, nii „heade” kui ka seni peaaegu puuduvad käsitlused „pahade” leeri esindajailt või nendega seotuilt, milles need isikud ka ise või teiste silmade läbi üles astuvad, et võiks õitseda tuhat lille ja neid saaks õigluse poole püüdleva võrdluse huvides ühte vaasi asetada.
Ja et nende sõbrad või vaenlased neid enda vaatekohast kommenteerida võiksid. Suurepärase uudisena lõpetab Jüri Ehasalu oma kriitilise loo rõõmusõnumiga ajaloohuvilistele, vähemalt Johannes Käbinisse puutuvalt.
Tundub, et varjus on valmimas või valminud teod/tööd, mida tuleb igati tervitada: „Õnneks astuvad vapralt oma üheksandat aastakümmet veel mitu meest, kes kuulusid Käbini lähemate kaasvõitlejate ja sõprade hulka. Nende sõna on seni veel ütlemata.” Loodetavasti jõuab seegi sõna võimalikult pea ka avalikkuse ette, vähemasti praeguse võimu ajal.
