Kompromissitu lillelaps Malle Leis
Kunstiteadus on rikkalik kõikvõimalike ismide poolest. On impressionism, ekspressionism, realism jne. Tänaseks on jõutud juba iluismini, mille raamidesse kuulub oma töödega ka meie auväärt armastatud, tuntud ja tunnustatud maalikunstnik, akvarellist ja graafik Malle Leis.
Elu on ja jääb tema jaoks lapselikult, aga sealjuures sügavamõtteliselt lilleks, sest viimases peitub vägi. Koostöös kirjastusega „Kunst“ ilmus 1972. aastal Leisil illustratsioonidega värviraamat lastele, mis kandis pealkirja „Lilleraamat“. Samalaadne raamat „Pöial-Liisi“ nägi ilmavalgust ka aastal 1974. aastal. Muinasjutt tüdrukust, kes võrsus lillest.
Kunstniku lillemaalid on publiku seas küllaltki menukad. 1970. aastal valmis esimene siiditrükitehnikas töö. Koostöös abikaasa skulptor Villu Jõgevaga loodi täiesti unikaalne väga suurel käsitöö mahul põhinev siiditrükitehnoloogia serigraafia, mida ta kasutas aktiivselt aastani 2000.
Näitusel Tam Galeriis on eksponeeritud ka teosedid Tartu Kunstimuuseumis üleval olnud mulluselt ülevaatenäituselt «Kollane suvi», mille kataloogi on koostanud kuraator ja kunstiteadlane Tiiu Talvistu. Sealjuures ei tohi unustada, et Leis pälvis sel aastal ka Kultuurkapitali aastapreemia.
Oma loomingu läbi on ta vaadadnud ja vaatleb end ümbritsevat sõna otseses mõttes läbi lillede. See elurõõm ja särtakas koloriit peegeldab justkui varjuteatrina dramaturgias seda, mida otse ei ole alati olnud võimalik avalikkusele sõnades näidata ja öelda. Tema maalitud hipilike vikerkaarte taga oli mõnikord peidus päris tume äiksene taevas 1960. aastate lõpu nõukogude liidu piirututes avarustes. Lillelaps oli Leis siis ning on jäänud selleks tänaseni. Teinekord ei saagi aru, kas ta on utopist või optimist. Tema puhul peavad paika mõlemad ismid.
2003. aastal toimus Tallinnas ksonverents „Eesti kunsti sotsiaalsed portreed“, kus arutleti, kuidas 1960ndatel mahavaikitud ideaalide ja soovunelmate üle op- ja popkunsti ning abstraktsionismi järele püüti vägisi saavutada ihaldatud resultaati. Siis toimis distsiplineeriv ja tsenseeriv järelvalvemehhanism, mille ühiskondlik kõikjalviibimine ajendas inimesi pahandusi ennetavale enesetsensuurile. Loosungiks muutus justkui mahavaikutud hüüe, mitte rääkida kõike, mitte mõelda kõigest. Läbi Leisi kujutatud maasikavälu süstitgi nendel hetkedel inimestesse petlikku hingerahu.
„Kui keegi kusagil harmooniat looma ei hakka, ei suuda me maailmas üldse tervet mõistust arendada. Et maailmas saaks valitseda terve mõistus, peab keegi selleks seemne külvama“. Nõnda on kirjutanud Tiibeti meditatsiooniõpetaja Chögyam Trungpa Rinpoche (1939 - 1987). Sellist seemet külvab globaalse tasakaalu ja harmoonia saavutamiseks oma piltide värvikireva koloriidi positivistliku maailmavaatega ka Leis.
Just seetõttu on tema loomingu põhjal viidatud jaapanipärastele mõjudele, kus kompositsioon on fragmentaarne ja objekt kasvab välja nähtamatust alguspunktist. Selle tõestuseks on maaliseeria „Ühkesavägised“ liiliatega, kus märksõnaks on minimalism. Samas on tema maalid liigselt temperamentsed ja jõulised, mida ei saa alati võrrelda jaapanlikult õrnuse ning tundepuhangutega.
Oma anarhilis-filosoofilises isepäisuses pakub ja tekitab ta oma tööde kaudu pinget ja mõtteainet nii vanema kui ka noorema kunstigeneratsiooni meeltes.
Ta omandas kunstihariduse Tartu Kunstikoolis (1958-1961) ning Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (1961-1967) , kus tema põhiliseks maaliõpetajaks oli Lepo Mikko. Alates aastast 1969 on ta Eesti Kunstnike Liidu liige, mis on andnud võimaluse tegutseda tänaseni vabakutselise kunstnikuna.
20. sajandi Eesti kunstiajalugu ilmestasi erksate liikumistena Eesti Kunstnikkude Rühm, Visarid ja Soup 69.
Leis kuulus tolle ajastu kontekstis skandaalsessese rühmitusse ANK 64, (ametlikult ERKI Üliõpilaste Teadusliku Ühingu loominguline grupp), mille ringis korraldati 1964. aastal näitus, mis oli grupi esimene ning tähtsaim eneseväljendusavaldus. Koos rühmituses osalenud Tõnis Vindi, Jüri Arraku, Marju Mutsu, Kristiina Kaasiku, Aili Vindi, Tiiu Pallo-Vaigu, Enno Ootsingu ja Tõnis Laanemaaga sai alguse ka Malle Leisi loominguline kujunemine. Kõigile neile noortele kunstnikele oli iseloomulik laiahaardeline hariduslik õpetatus ning maitsekalt erk tegelikkustaju, mida püüti väljendada viimistletud vormisüsteemi kaudu.
ANK- i programm ei olnud teatud printsiibi järgimine või kultiveerimine. Vastupidi - avatus. Suur osa seisnes loengutes, mida anaklased korraldasid, kus Tõnis Vint avardas silmaringi sürrealismis vallas, Olav Maran valgustas ülevaatlikult Lääne- Euroopa kunstivoole, Enn Põldroos eksprssionismi ja Jüri Hain abstraktsionismi.
Sellises tuultepöörises ilmus 1970. aastate algul Leisi töödesse inimese kuju, kus isikud tundusid sürrealistlikult muust maailmast kohmakalt võõrandunud olenditena. Ometi oli tegemist meie tuntud kultuuritegelastega, kes olid ühendatud Leisile omase natüürmordižanriga. Sellises raskes kompositsioonipüstituses peitubki jällegi tema piltide isikupära. Nõnda on tema töödele jäädvustatud kirjanik Mari Saat, keraamik Irja Kändler, näitlejanna Kersti Kreismann, kunstiteadlane Boris Bernstein ja skulptor Mare Mikoff.
Uue motiivina tulid 1972. aastal Malle Leisi loomingusse hobused. Vikerkaarte ja hobuste kõrval on armastatud kujundiks olnud ka maasikad, tuules õõtsuvad rohukõrred ning lopsakalt õitsele puhkenud lilled. Leis võttis kasutusele ka tervikpildi katkestamise, kus näiteks keskosal paiknev sihtobjekt on läbi lõigatud pinnaga, ning see jätkub külgosal. Järgnev etapp sellele on triptühhonid, kus iga üksikteost on võimalik justkui legoklotsidena üksteisega liita ja lahutada. Omalaadseks elemendiks sellistes kompositsioonis on suurte tühjade pindade rakendamine.
Suur kaal Leisi loomingus on üksikute detailide konkreetsus, tume-heleda vastadumine, millest tekib ruumilise efektina isikupärane taustsüsteem. On töid, kus nimetus ja kujutatu viitab sellele, et kunstnik on hakanud üha enam armastama tagasipöördumist. Seda võib märgata ka kunstniku enda poolt töödele antud nimetustes, mis korduvad. Rooma number pildi pealkirjas viitab sellele, et tegu on juba varem kujutatud teema uue variandiga.
„Malle Leis 1980, Võrumaa IX, serigraafia (1980)“ on dokumentaalfilm kunstniku argipäevast, mil ühe kuu ja selle filmi jooksul valmib järjekordne serigraafia - "Võrumaa IX". Stsenaristiks oli Martti Soosaar, režissööriks Peeter Urbla. Sellest on möödas 25 aastat, kuid Leis on jäänud truuks oma põhimõtetele numeroloogias tänaseni, sest ka antud väljapanekul on oluline klassifitseeritud ja isegi arhiveeritud seriaalsusprintsiip.
Leisi loomingus toimib kindel süsteem. Tema maalid: “Variatsioon sinises V", "Öös on asju II“, „Üheksavägised VI“ ja „Kuuskede keskel II“ kõnelevad ning kõnetavad iseenda eest, sest oluline on botaaniliselt süstemaatiline täppisteadus.
Sellele annab kaalu ka fakt, et aastatel 1982-2003 oli Leis ainuke ainuke Ida-Euroopast pärit Briti Botaaniliste Kunstnike Ühingu (SBA) liige.
Oma kompromissitu loomingulise täiuseni jõudmiseks on Leisi kunstidogma kujunenud juhanliivilikus võtmesüsteemis „kui seda metsa ees ei oleks“. Mets, mida ta pidi „lammutama“ lillede abil.
Leisi tööde rikkaliku koloriidiga teosed ühinesid üleilmse lillelaste liikumisega, mida NSVL-u ametlik ideoloogia siiski ei tunnustanud. Seeläbi olidki tema loodud maasikad, liblikad ning lilled muljetavaldavaks protestiks sõjalis-patriootliku kasvatuse vastu, millega püüti kogu ühiskonda läbi immutada.
Leisi justkui firmamärgiks kujunenud maasikad ei sarnanane eesti kunstiajaloo juhtiva naivisti Paul Kondase „Maasikasööjatega“, kuigi paralleele võib tõmmata. Leis on aga loonud maasikatest hoopis kodeeritud märksüsteemi, mille kaudu kunstiteadlik vaataja on võimeline tema töid autoriseerima.
See on just see ideoloogia ülev objekt, mida on uurinud Sloveenia kultuuriteoreetik ja filosoof Slavoj Žižek. Tema uskus, et mõiste „demokraatia“ pole sünonüümne „ajakirjandus vabadusega“, „eraomandi kaitsega“ või pereväärtuste jaatamisega.
Ainult vaba maailmaga suhestumine annab sellele ainulaadse ideoloogilise mõõtme. Nõnda kappabki Leis oma lomingus hobuste abil edasi, kus võiks vaid hüüda: „Põgene, vaba laps! See on ainus võimalus!“
Näitus „Malle Leisi lillede maailm“ Tallinnas Tam Galeriis, avatud 2. maini.
