Kuidas kohalik toitluskomitee esimees puskariajamisel vahele võeti
Tegelikkuses tähendas see seda, et jõukamad talupidajad pidid osa vilja ja liha väga väikese tasu eest vaesemale rahvale andma. Loomulikult ei meeldinud niisugune olukord mitte kõikidele ja toitluskomitee esimees sai tunduvalt rohkem sõimata, kui kiita.
Haaslaval oli pikemat aega valla toitluskomitee esimeheks Jaan Mork, kes oli Mällo talu peremees. Jaan Mork oli kauaaegne karskusseltsi „Priius“ liige, näitemängudes kaasalööja ja pillimees. Kohaliku toitluskomitee juhi ametis sai ta esialgu hakkama. Mõnikord suhtus ta oma ülesannetesse liialt tõsiselt. 5. juunil 1919 süüdistati toitluskomitee esimeest Jaan Morki kohtus taluperemehe, kes viljajääke ei tahtnud ära anda, rusikaga löömises. Kohus aga mõistis Morgi, „kannataja poole tõendite vähesuse tõttu“ õigeks. Vihameestel ja „tõeotsijatel“ oli aga kindel plaan Mork ametist lahti teha.
10. detsembril 1919 korraldas politsei Mällo talus läbiotsimise, leidis puska-riajamise riistad ja meskit ning pisteti Haaslava valla toitlustuskomitee juhataja Jaan Mork pogrisse.
Ajaleht ”Postimees” kirjutas 3. jaanuaril 1920:
”Haaslava toitlustuskomitee juhataja pus-kariajaja. Üks meie valla tuusadest ”oma meeste” seas ja endine valla toitlustuskomitee juhataja Jaan Mork on ennast jällegi sopaskandaaliga blameerinud. Teda tabati salajase viinavalmistamise pealt ja nüüd kahetseb ta oma pattu Tartu vangimajas.
Juba varem, kui ta valla toitlustuskomitee juhataja oli, käis tema kohta ses suhtes kahtlaseid jutte ringi, kuid keegi ei julge-nud nii tähtsa mehe vastu süüdistusega välja tulla, sest ta oli olnud, nagu nüüd selgub, valla sekretäri ja politseikordnikuga heas vahekorras, mida Haaslava vallas ”väga sügavalt hinnatakse”.
Nüüd aga leidus julgeid mehi, kes andsid Tartu maakonna Kaitseliidu ülemale asjast teada, mille tagajärjel Morgi talust läbiotsimisel linnaseid ja valmis meski segu leiti.
Nii võitleme meie puskari vastu, inimesed, kes ise vastutavatel ametikohtadel asuvad ja jõukalt elavad, kelle kohus oleks selle pahe vastu võidelda, edendavad ise seda musta äri. Kas ei teki nüüd jälle nagu ka vanasti, Haaslava valla kodanikel kahtlus, et valla rahva vili, mis kohalikule toitlustuskomiteele üle anti, võis osalt puskariajamise peale minna.”
Kurjas leheloos oli õige ainult see, et Mork jäi puskariajamise riistade olemasolu ja leitud meskiga vahele. Kõik muud süüdistused, jutud mingitest kahtlustest ja headest vahekordadest, samuti vallarahva poolt toodud normivilja kasutamisest puskariajamisel, olid põhjustatud kohalikust võimuvõitlusest ja Morgile „ärategemise“ soovist.
Puskari ehk salaviina ajamine oli Vabadussõja ajal raske kuritegu. Kehtiv ”Alkoholiliste ainete valmistamise, müügi ja tarvitamise seadus” nägi ette, et alkohoolseid aineid võisid tagavaraks pidada ainult riiklikud asutused ja apteegid. Üle 30 grammi alkoholi hoida oli keelatud. Alkoholiliste ainete valmistamise eest mõisteti esimene kord 1000-30 000 marka trahvi ehk kaks kuud kuni üks aasta vangistust, teisel korral 2000-50 000 marka trahvi ja 3 kuud kuni 2 aastata vangistust. Viina ja piiritust väljastati vaid arstitähega.
Võimud põhjendasid puskariajamise karme karistusi sellega, et teravili, kartul, suhkrupeet jne, millest sõja ajal puudus oli, aetakse viinaks.
Kõigile vaatamata aeti maakohtades Vabadussõja ajal kõvasti puskarit. Alates 1914. aastast (välja arvatud Saksa okupatsiooniaeg märts-oktoober 1918) kehtis Eestis kuiv seadus ja mille muu, kui tuleveega, rasketel aegadel inimese meeleolu tõsta oli. Puskariajajaid leidus piisavalt ka Haaslaval.
”Postimees” kirjutas 5. detsembril 1919: ”Viinategijad Haaslaval.
29. ja 30. novembril käis vanem politseikordnik Einling Haaslaval kohalikke viinategijaid revideerimas, millel kaunikesti head tagajärjed olid. Nii leiti Juhan Zoobeli, August Rootsi ja Roosi Voltri juures viinavabrikute sisseseaded ja kääriv meski ning teisi esemeid, mis ameti üle tunnistust annavad. Esimesed kaks meest arreteeriti ja viibivad praegu Tartus vangimajas, kuna naisterahvas sellepärast lahti lasti, et tal kaks alaealist last toita, keda kellegi hoole alla ei olnud võimalik jätta.”
Vaatamata vahelejäämisele ja karmidele karistustele käis „koduviina“ ajamine edasi. Puskariajajate tabamine oli enamasti juhuse asi, või, nagu „Postimehe“ artiklist võis lugeda „leidus julgeid mehi, kes andsid maakonna Kaitseliidu ülemale asjast teada.“
11. detsembril 1919 vabastati Jaan Mork Haaslava valla toitluskomitee esimehe ametist.
„Toimik kinnipidamise kohta. Tartu maakonna vangimajas vahi all oleva vang Jaan Aleksandri poeg Morki, mõistetud vangi 1 kuuks, 10. detsember 1919 – 10. jaanuar 1920, kohta.
Määrus number 8350. 1919. aasta detsembri kuu 12 päeval Tartu maakonna Politsei ülem, silmas pidades, et minu juurde tulnud Haaslava valla kodanikku Jaan Morki, 47 aastat vana, kes sealsamas vallas elab, süüdistatakse viinategemises.
Selle pärast Politsei Peavalitsuse ringkirja 9. oktoober 1919, punkt 6 põhjal otsustasin Jaan Morki Tartu vangimajja paigutada, teda kinni peetavaks arvates Kaitseliidu ülema käsu järele, kellele käesolev juurdlus edasi saata ja sellest ka Morgile kuulutada.
Eesti Vabariigi Kaitseliidu ülema administratiivkaristuse määrus nr 3261, 22. detsember 1919: „Süüalune Karl Morkile, elab Tartumaal, Haaslava vallas, süüdistatakse viina valmistamises, määrata karistuseks 5000 marka rahatrahvi ja 1 kuu vangistust. Rahatrahv tuleb maksta Riigi Renteisse riigi sissetulekuks trahvide arvele. Karistusaeg tuleb arvata alates 10. detsembrist 1919.“
Mork tasus trahvi ära ja vabastati Tartu vangimajast 10. jaanuaril 1920.
Naljakas, et Haaslava karskusseltsi „Priius“ liige Jaan Mork oli 19. oktoobril 1919 seltsi eestseisuse koosolekul puskariajamise vastu võitlemise resolutsiooni üks toetajaid ja vastuvõtjaid. ”Salaviina tegemise vastu võitlemise küsimust, mitme külgselt läbi arutades, tunnistatakse tarvilikuks alkohoolsete jookide tarvitamise vastu kuiva seadust maksma panna ja salaviina valmistamise eest tehtavata trahvide määra suurendada, koolides karskuse õpetus sunduslikuks teha ja kooliõpetajaid selleks vastavatel kursustel ette valmistada. Karskuse asja perekondadesse viimiseks tuleb meie haritlastel, eesotsas arstid, koguduste õpetajad ja kooliõpetajad, karskuse õpetus välja töötada, mida endiste palvetundide asemel koolimajades täisealistele inimestele ette lugeda tuleb.”
Loomulikult reageeris karskusselts „Priius“ oma liikme viinaajamiselt tabamisele.
„18. detsembril 1919 arutati seltsi erakorralisel koosolekul Jaan Morki küsimust, „kelle kodus salaviina põletamist on toime pandud, mille tagajärjel ta ise praegu vangis on. Peale pikka arutlust otsustati otsuse tegemine edasi lükata.“
18. jaanuaril 1920 võttis seltsi eestseisus vastu otsuse: „Visata salaviinaajaja ja seltsi head nime poriga määrinud Jaan Mork karskusseltsist „Priius“ välja.“ Lisaks tehti Jaani lastele, Karl Morgile, Salme Morgile ja Erna Morgile, kes „isa korrale ei kutsunud“ vali hoiatus.
Jaan Mork kirjutas seltsile 25. jaanuaril 1920: „Olen teate kätte saanud, millega mulle seltsi otsus teada on antud. Ühtlasi imestan, et mina kui viinategija olen karistuse ära teeninud, aga mispärast minu lapsi trahvitakse, aru ei saa.
Jaan Mork võeti uuesti karskusselts ”Priius” liikmeks kümme aastat hiljem, 1929. aastal.
