Kust võttis Vene asepeaminister õiguse külastada Teravmägesid?
Venemaa asepeaministri Dmitri Rogozini eelmisel nädalal ette võetud visiit Norrale kuuluvatele Teravmägedele tugines 1920. aastal alla kirjutatud rahvusvahelisele lepingule, millega on liitunud ka Eesti.
Teravmäed (norra keeles Spitsbergen) on Norrale kuuluv enam kui tuhandest saarest koosnev saarestik kaugel Põhja-Jäämeres. Koos lõuna pool asuva Karusaarega moodustavad nad Svalbardi haldusüksuse.
Teravmägede endi koosseisu kuuluvad suurimate saartena Lääne-Teravmäed, Kirdemaa, Edge ja Barentsi saared, Prints Karli maa ja Kuningas Karli maa. Arhipelaagi kogupindala on umbes 62 000 ruutkilomeetrit – saarestik on Eestist seega tunduvalt suurem. Umbes 60% sellest on liustike ja muu jääkatte all.
Polnud oodatud külaline
1920. aasta 9. veebruaril allkirjastasid USA, Suurbritannia, Taani, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan, Norra, Holland ja Rootsi Pariisis nn Spitsbergeni (Teravmägede) lepingu, millega reguleeriti selle kauge arktilise saarestiku õiguslik staatus.
Alustuseks rõhutab leping Norra “tervikulist ja täielist suveräniteeti” Teravmägede ning Karusaare üle. Kuid kõik lepinguosalised riigid said õiguse Teravmägedel kalastada, jahti pidada ja maavarasid kaevandada. Norra kohustus mitte ehitama Teravmägedele ühtki sõjalist kindlustust ega laevastikubaasi ja mitte lubama seda teha ka kellelgi teisel.
“Kõik Kõrgete Lepinguosaliste kodanikud omavad võrdse juurdepääsu ja peatuse vabaduse, ükskõik millisel põhjusel või millise asja pärast, /.../ mainitud reegionide vetes, fjordides ja sadamates; nad võivad seal toimetada, ilma ühegi takistuseta, kohalikkudest seadustest ja korraldustest kinnipidamise reservatsioonil, kõiki meri-, tööstus-, kaevandus- ja kaubandusoperatsioone täielise üheõigusluse alusel,” öeldakse lepingu ametlikus eestikeelses tõlkes.
Teel Teravmägedele või tagasi võivad lepinguosaliste laevad peatuda Norra sadamates ja seal kaupu laadida või reisijaid peale võtta.
Bolševike riigipöörde ja kodusõja käes vaevleva Venemaa tulevik oli 1920. aasta alguses veel ebaselge. Siiski reserveeriti lepingus oma koht ka venelastele ja tulevasele Vene riigile. “Oodates, kuni mõne Vene Valitsuse tunnustamine Kõrgete Lepinguosaliste poolt lubab Venemaal liituda käesoleva Lepinguga, kasutavad vene kodanikud ja seltsid samu õigusi kui Kõrgete Lepinguosaliste kodanikud,” sätestati lepingu artikkel 10. Nõukogude Liit ühineski lepinguga 1935. aastal.
Lepinguosalised kutsusid ka kõiki ülejäänud riike lepinguga liituma, selleks polnud tarvis teha muud, kui leping ratifitseerida ning anda sellest teada Prantsuse valitsusele, kes seejärel teavitas uustulnukast teisi allakirjutanuid.
Just Spitsbergeni lepingule tugines ka Vene asepeaministri Dmitri Rogozini möödunudnädalane visiit Teravmägedele. Norra on ühinenud Euroopa Liidu poolt Rogozini suhtes kehtestatud sissesõidusanktsiooniga ning Norrat poliitik külastada ei tohi, kuid rahvusvaheline leping andis talle võimaluse saabuda Teravmägedele.
Pikk avastuslugu
Teravmägede avastamise lugu mattub ajaloo hämusse ning on tänapäevani vaieldav. Viikingid võisid Teravmägedeni jõuda juba XII sajandil, nende pärimustes on juttu Svalbardist ehk “külmadest rannikutest”, kuid pole kindel, kas see käis just Teravmägede kohta.
Mitmed Vene uurijad on aga aegade jooksul püüdnud tõestada, et Teravmägede esmaavastajate au kuulub just venelastele. Täpsemalt on silmas peetud pomoore ehk 800 aasta eest Valge mere rannikule elama asunud novgorodlasi.
“Vaprate ja ettevõtlike pomooride esivanemaid ei kohutanud ei pikk ega pime polaaröö, lõikavalt külm tuul, hingemattev purgaa ega põhjameredes valitsevad hädaohud. Jahimehed küttisid jääkarusid, merihobusid, hülgeid, vaalu, põhjapõtru, polaarrebaseid. Olid ju neil aegadel karusnahad eriti kõrges hinnas,” kirjutab näiteks Jevgeni Singer oma raamatus “Külmade randade maa”.“Pomoorid ehitasid ka meresõiduks sobivaid aluseid ja võtsid ette üha pikemaid reise. Asustanud kogu Murmanski ja Valge mere rannikualad, suundusid nad üha enam põhja poole – Jäämerre, kus jõudsid ka Novaja Zemlja ja Teravmägedeni. Et pomoorid olid kirjaoskamatud, pole meieni säilinud mingisuguseid teateid nende ettevõtmiste kohta,” jätkab Singer.
“Pomoorid ehitasid ka meresõiduks sobivaid aluseid ja võtsid ette üha pikemaid reise. Asustanud kogu Murmanski ja Valge mere rannikualad, suundusid nad üha enam põhja poole – Jäämerre, kus jõudsid ka Novaja Zemlja ja Teravmägedeni. Et pomoorid olid kirjaoskamatud, pole meieni säilinud mingisuguseid teateid nende ettevõtmiste kohta,” jätkab Singer.
Kindlalt aga nägi Teravmägesid hollandlasest maadeavastaja Willem Barents 1596. aastal, ning sellest algabki saarestiku ametlik ja kirjutatud ajalugu.
Pikaks ajaks eikellegimaaks jäänud saarestikku hakati XVII ja XVIII sajandil kasutama vaalapüüdjate tugipunktina.
XX sajandi alguses alustasid USA, Briti, Rootsi, Norra ja Venemaa ettevõtted kivisöe kaevandamist Teravmägedelt. Et söe kaevandamine kaugel Põhja-Jäämere saarel ja selle mandrile vedamine on äärmiselt kallis ettevõtmine, on kommertshuvi kaevanduste vastu tänapäevaks vaibunud.Seda suurem on olnud mõne riigi huvi Teravmägedel kaevandada oma kohaloleku kinnistamiseks. Singeri raamatust selgub, et 1960. aastal töötas Nõukogude Liidu Teravmägede-linnakus Barentsburgis üle tuhande inimese, kaevureid komandeeriti sinna otse Donbassist.
Seda suurem on olnud mõne riigi huvi Teravmägedel kaevandada oma kohaloleku kinnistamiseks. Singeri raamatust selgub, et 1960. aastal töötas Nõukogude Liidu Teravmägede-linnakus Barentsburgis üle tuhande inimese, kaevureid komandeeriti sinna otse Donbassist.
Nõukogude kaevurid nautisid Teravmägedel kodumaal üsna haruldasi luksusi: tasuta toitlustamine, töölisnoorte keskkool, uusima sisseseadega haigla, lastepäevakodu, maailma põhjapoolseim koduloomuuseum, teeninduskombinaat, postkontor, kauplused, võõrastemaja, kino, ujumisbassein, raamatukogud ning koguni kasvuhoone, kus kasvatati kurke, tomateid ja lilli.
Vikipeedia andmetel on Vene kaevandustegevus alates 2007. aastast aga soikunud ning ainsaks kaevandajaks on jäänud Norra riiklikud kompaniid.
Eestis loid huvi
Spitsbergeni lepinguga ühinemise seaduse lõppredaktsioon võeti Riigikogus vastu 1930. aasta 4. veebruaril ning see jõustus sama aasta 7. aprillil. Lepingu ratifitseerimisel Riigikogus debatte ei peetud ning ka ajakirjanduses leidis see vaid minimaalset tähelepanu – küllap mõistsid kõik, et tegu on vaid igaks juhuks tuleviku tarbeks astutud sammuga.
Tõenäoliselt ei ole Eestil ka praegu midagi peale hakata Teravmägedel söe kaevandamise õigusega, kuid võib-olla tekib mõnel meie firmal kunagi idee kaasa lüüa Teravmägede uues ja tõusvas majandussektoris – turismis.
