1939-1940: Baaside aeg Keila kihelkonnas, hingekell vabale riigile ja "töörahvas" Paldiskist
16. juunil 1940 esitas toonane Nõukogude Liidu valitsus eesotsas V. Molotoviga Eesti valitsusele noodi. Selle lõpuosas nõuti kahe asja: uut valitsust ja lisaväeosi ning nende vaba läbipääsu Eesti territooriumile. Samuti ka seda, et 48 tunni jooksul oleks tsiviilelanikelt relvad kokku korjatud. Saadik A. Rei käis õhtul kell 23 välisminister V. Molotovi juures. Diplomaat teatas, et esitatud tingimused võetakse vastu.
Päev hiljem ehk 17. juunil kirjutasid kindralid J. Laidoner ja K. Meretskov Narvas alla sõjavägede juhtkonna kokkulepetele. Selle järgi lubati muuhulgas Punaarmee vägede paiknemist Keila kihelkonnas Suurupi poolsaarel ja Naissaarel. Samal ajal oli juba alanud Punaarmee suurte väeosade liikumine üle piiri ning seda kuuest kohast. Paldiskis ning Kloogal baasides asunud väe liikusid Tallinnasse. Laevadega pealinna reidile jõudnud dessantväelased haarasid Aegna ja Naissaare blokaadi.
“Töölised” Paldiskist
Samal päeval saatis Balti laevastikubaasi ülem kontradmiral Kutšerov telegrammi Eesti sõjaministri 2. abile. Selles paluti korraldusi Aegnale, Naissaarele ja Suurupi patareile, et väeosad saaksid minna takistamatult garnisoni territooriumitele ja neile antaks kasarmuruumid. Teise telegrammiga paluti korraldusi, et lõpetada ajutiselt Eesti laevade ja lennukite liiklus.
Faktiliselt oli Eestis riigivõim vahetunud ja asendunud Punaarmee diktaadiga. Viimane vaatus “juunipöördes” mängiti maha 21. juunil Tallinnas, kui Moskva emissari A. Ždanovi juhtimisel aeti Toompeale kokku nn töörahva miiting. Eesti saadik A. Rei oli sellel päeval Tallinnas ning nägi juhtunut pealt.
Hiljem on ta Rootsis kirjutanud, keda meeleavaldusele tegelikult toodi. “Nende riietus, näod ja kogu nende hoiak ei jätnud ühtegi kahtlust sellest, et nad olid venelased ja nõukogude kodanikud. /---/ Polnud raske aimata, et nad olid lähemaist N. Liidule renditud laevastikubaasidest ja lennuväljadelt Tallinna toimetatud. See minu oletus leidis kinnitust rea tunnistajate poolt, kes olid varahommikul näinud pikki kolonne sovjeti veoautosid, täidetud erariietes sõitjatega, veerevat Tallinna poole Paldiskist, Kloogalt ja teistest N. Liidule laevastikubaasideks ning lennuväljadeks renditud kohtadest.”
Uue valitsuse lepped
21. juuni õhtul nimetas president K. Päts ametisse uue, J. Varese juhitud nn. rahvavalitsuse.6. juulil oli taas Tallinnas A. Ždanov, kes kirjutas alla kokkuleppe Varese ning välisminister N. Andreseniga. Leppega anti kümneks aastaks NSV Liidule rendile rida sõjalisi objekte. Muuhulgas läks võõrväele Naissaar koos kõikide rajatistega ning ka Suurupi rannakaitsepatareide tsoon kahe kilomeetri ulatuses. Loomulikult anti üle ka Suurupi tuletornid. Kokkulepe kuulutati salajaseks ning avaldamisele mittekuuluvaks. Leping avalikustati alles aastal 1991.
Selline sai järjejutt baaside talvest Keila vallas ning laiemalt kogu kihelkonnas. Abiks on olnud mitmete kohalike inimeste meenutused, ajaloolase Mati Õuna järjejutt, mis ilmus 1993. aastal ajakirjas “Sõdur” ning dokumentide kogumik “Baaside lepingust annektsioonini”.
