Mööda Naaritsa tänavat Karjaküla karusloomafarmi. Emotsioonideta!
Rääkida/kirjutada karusloomadest ja karusloomafarmist ilma emotsioonideta on raske. Aga üritagem siiski. Seda enam, et Keila vallas Karjakülas tegutseb Baltimaade suurim karusloomakasvataja AS Balti Karusnahk. Ja seda varsti juba 20 aastat.
Karusloomade aretusega on inimesed tegelenud aga 10 korda kauem, rohkem kui 200 aastat .Karjakülla ehitati esimene karusloomafarm 1936.aastal.Nõukogude ajal tegutses siinne farm Raku karusloomakasvatussovhoosi üksusena. AS Balti Karusnahk ostis 1996. aastal pankrotistunud Karjaküla farmi, kus kasvatati tollel ajal vaid rebaseid (naaritsakasvatus oli hääbunud).2000. aastal taastati ka naaritsakasvatus. Peale ameerika naaritsa (mingi) kasvavatakse Karjakülas praegu veel sini- ja hõberebaseid.
Peab loomi armastama
“Rebaseid on meil põhikarjas 6000 looma, minke ligi 28 000,”teab farmi juhataja, AS Balti karusnahk juhatuse liige Alar Kõre täpselt. Põhikarja loomaks olemine tähendab seda, et need emasloomad paarituvad ja poegivad. Aastas läheb toodanguks 17 000 noort rebast ja 120 000 naaritsat. 8-9 kuu vanused noorloomad nahastatakse ja saadetakse Soome. Seal müüakse nahad maha karusnaha oksjonitel.98 protsenti Karjaküla farmide toodangust läheb ekspordiks. Ei ole Eestis just palju ettevõtteid, kes sellise ekspordinumbriga uhkeldada võiksid. Nagu kaunid daamid kaunite karusnahkadega.
“Eestis võiks rohkem karusloomafarme olla,” arvab Alar Kõre. “Maailmas karusnahale turgu jagub.” Eestis võiks ka karusloomakasvatajaid rohkem olla– paraku on nemad farmide hääbudes läinud mujale uut teenistust otsima. Soomes teenib elatist hotelliteenija või ehitajana kinnitamata andmetel 200 endist Eestist pärit karusloomakasvatajat. Ometigi on see amet, mis nõuab oskusi ja vilumust. Seda ametit on Karjakülas pärandatud põlvest põlve.
“Ennekõike peab karusloomadega tegelev inimene loomi armastama. Ilma selleta meil kaua vastu ei pea,” kõneleb farmi juhataja.
Näiteks perekond Smirnovide dünastiast töötavad farmis praegu vanemad ja kolm poega. Üldse annab farm tööd 75 inimesele, neist valdav enamik on kohalikud. AS Balti Karusnahk toetab ka kohalikku elu – ollakse sponsoriks SOS Lastekülale ja valla sotsiaalkodule. Nii et: AS Balti Karusnahk on paikkonnale oluline tööandja, lisaks toetab nõrgemaid. Rajamisel on ka drenaažisüsteem, mis tulevikus farmi kastnud vihmaveed kõik kogujakraavi juhib.
Eetiline või mitte?
Aga need pisikesed puurid ja ebameeldiv toit loomadele? Ja see nahastamine?
“Tegelikult on omanikud farmi investeerinud üle 10 miljoni euro, rajatud on Euroopa standarditele vastavad puurid: ühele põhikarja rebasele on ette nähtud 0,8 ruutmeetrit pinda, emasloomale koos poegadega kaks ruutmeetrit,” räägib Alar Kõre loomade pidamistingimustest. Söödaköögis ootavad mikserisse minekut külmutatud kala, Talleggi kanatooted, kärutäied jäätist. Kõik säilimisaja ületanud, aga loomatoiduks kõlbulik.
“Ainuüksi kalajäätmeid kasutame aastas 6000-7000 tonni, kas oleks parem need utiliseerida?” küsib farmi juhataja. “Või Talleggi jäätmed...”
Kas karusloomapidamine on eetiline tegevus või mitte – viimast väidavad loomaõiguslased– seda peab igaüks ise otsustama. Kas tühjad külad on eetilisemad kui mõni küla koos naaritsapuuriga? Ehk on karusloomakasvatus siiski maaelu rikastamise võimalus ja vorm, nagu on öeldud ka maaeluministeeriumi arengukavas.
Keila vallas on igal juhul asi otsustatud. Lisaks Naaritsa tänavale on vallavalitsus ristinud ühe tänava ka Hõberebase tänavaks. Need viivad otse karusloomafarmi.|
