Jõgisoo kandi mõisad – väikesed, kuid põneva ajalooga
Jõgisoo on üks kahest samanimelisest Eestimaa mõisast. Teine, vähemalt sajand noorem, asub Läänemaal Kullamaa kihelkonnas. Ka saksakeelsed nimed on neil täpselt ühesugused. Nimi koosneb kahest osast: jõgi+soo või jõgi+suu. Vähemalt viimased pool sajandit on kõikides teavikutes kinnitatud, et nimi on tekkinud seoses soisel maastikul voolava jõega, kuigi tõelised sood jäävad Jõgisoost veidi kaugemale.
Jõgisoo mõisasüdamest vaid veidi üle kilomeetri allavoolu suubub Keila jõkke Maidla jõgi. Siin on jõesuu ja seega sobib ka teine variant. Ka kaartidel ja dokumentides oli veel paar-kolm inimpõlve tagasi paralleelnimena kasutusel Jõgisuu.
Juba Taani hindamisraamatus on küla nimi üsna äratuntav – Ekius – ja on koos naabruses asuva Vankumäe talu (sellal Vldalep) ehk Koppelmaa küla eelkäijaga läänistatud ühele ja samale mehele. 15. sajandil kuulus Jõgisoo Saksa ordule ning sajandi lõpul andis ordumeister kahe adramaaga talukoha ja teiselt poolt jõge veel 4 ½ adramaad Arnt Livekenile.
Tema maavaldusest sai alguse Jõgisoo naabermõis Koppelmaa, mis hiljem kandis omaniku järgi nime Lieweckens Hof.
1569. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III Jõgisoo talu Heinrich Ruthele (Henrik Ruuth). 1626. aastal kinnistati vahepeal tühjalt ja mahajäetuna seisnud Jõgisoo Henrik juuniori pärijate varanduse osast tema tütre Anna Ruuthi abikaasale, Haapsalu asehaldurile Heinrich von Knorringile. Knorringite suguvõsas liikus Jõgisoo käest kätte üle 100 aasta. Pärast Põhjasõda oli mõnda aega Jõgisoo omanikuks Valingu mõisnik Magnus Gabriel von Knorring, kelle pruut, Padise mõisniku von Rammi tütar, sai kaasavaraks teiselt poolt Keilat Suur- ja VäikeMaeru külad, mis jäid Jõgisoo alla kuni 20. sajandi alguseni.
Sel mõisnikul meespärijaid polnud.
Kümmekond aastat pärast abikaasa surma loobus leskproua Knorring oma valdustest väimeeste kasuks. Jõgisoo koos Maeru maadega sai ülemleitnant krahv Robert Wilhelm von Douglas, Albu mõisnik, kes müüs naise loal mõisa peagi oma kälimehele, Valingu mõisnikule Mohrenschildtile. Neilt ostis Jõgisoo 1875. aastal Lõuna-Eestist pärit Konrad von Brasch, viimane sinivereline Jõgisoo mõisnik. Seejärel ostis mõisa Ääsmäe härra Hugo Borgeest, kes müüs talumeestele maha Maeru maad. Borgeestile järgnes 1899. aastal Tallinna kodanik August Focht (Vogdt).
Siit algab periood, mida mõned Jõgisoost kirjutanud inimesed on nimetanud kadakasakste ajaks. Ehk siis elus edasijõudnud eestlased ostsid kokku vähemväärtuslikke mõisaid, lootuses kasu lõigata või oma ego upitada.
1912. aastal ostis mõisa eesti juurtega Tallinna kodanik Mihkel Paulberg. Tema ajal põles Jõgisoo mõisa peahoone maatasa. Miks, pole teada. 1917. aastal ostis mõisa kinnisvaraärimees Ado Mäeberg.
Eesti Vabariigi ajal müüs Põllutööministeerium Jõgisoo mõisa hooned lammutamiseks, äravedamiseks ja ümberehitamiseks.
Hoonete enamiku ostis tollane rentnik. Mõisasüdame sai autasumaana tema poeg Helmuth Wiiburg, vabadussõdalane, kes langes ohvitserina 1924. aasta 1. detsembri mässu ajal. Isa müüs talu perekond Eichwaldile, kelle kasutusse jäid mõisa hooned koos õuemaaga ka pärast kollektiviseerimist, kuni need ostis arhitekt Kalju Nurk.
Eluruumidena oli kasutusel valitsejamaja, mille perekond Nurk oma vajadusteks ümber kujundas. Siin kohtuvad põnevad insenertehnilised lahendused, loov mõte, praktilisus ning vanade hoonete korrastamisel-lammutamisel ülejäänud ehitusmaterjalide nutikas taaskasutamine.
Et mõisa kõrvalhooned on ehitatud ligistikku, kujunes nende vahele intiimne siseõu. Korda on tehtud ka enamus säilinud kõrvalhoonetest ning mõisa park, sh ajalooline sissesõiduallee.
Jõgisoo mõisast on saanud tõeliselt omanäoline ja ainulaadne kompleks. Koppelmaa mõis asub TallinnaPärnu maantee lähedal looduslikult kaunis kohas Keila jõe kaldal.
Peahoone on künka otsas, mille nõlv laskub Keila jõe kalda suunas. Algselt on peahoonet ümbritsenud rohtaed ja ka park, millest on säilinud üksikud põlispuud. Pargis on kaks küllalt suurt, kraavide abil jõega ühendatud tiiki, kus elasid isegi kalad.
Kuni Teise maailmasõjani oli mõisa peamiseks sissesõiduteeks Tallinn-Pärnu maanteelt põhja poolt Keila jõge algav tee. Selle jõest mõisa poole jääva peahoone fassaadile suunatud sihitee lõpuosa oli kujundatud lehtpuualleena. Sillast on jäänud vaid mälestus, alleepuud aga hukkunud
või maha võetud ja teesiht võssa kasvanud. Praegune ligipääs mõisasüdamele on Jõgisoo-Voore teelt endiste mõisa põldude ja majandushoonete vahelist teed pidi, mis algab kunagise mõisakõrtsi lähedalt.
Peahoone romantilised verandad ja rõdud on tänaseks hävinud, kuid väike lootus on, et seegi mõis saab uue hingamise.
Jätkame ajalooga sealt, kus jäi pooleli Koppelmaa Jõgisooga seotud lugu.1566. aastal kinkis Rootsi kuningas Erik XIV Keila kroonimõisaga liidetud Lieweckens Hofi oma alamale Bengt Johanssonile, kes oli köögimeister Turu lossis, mis oli kuningas Eriku Soome hertsogist venna Johanni (hilisem kuningas Johann III) residents. Kingituse teenis rittmeistriks ülendatud köögimeister ära sellega, et aitas Erikut venna arreteerimisel, kuna Johann oli oma Eesti-poliitikas muutunud liiga isepäiseks.
Johanssoni poeg oli Prantsusmaal kuningate Henri III ja Henri IV teenistuses. Koju naasnuna ei teadnud ta Rootsi kuningriigis juhtunust suurt midagi, kuid tegi siingi sõjaväelist karjääri. 1601. aastal kinnitas kuningas Karl XI mõisa Johann Bengtssonile igaveseks omandiks,
kuid mees suri peagi. Pärast mõningat protsesssimist sai mõisa endale tema õemees Niels Kyl/Kijl.
Ta loovutas oma õigused sugulasele, Rootsi viitseadmiralile Henrik Claesson Flemingile, kelle kaaspärijaks oli Jõgisoo mõisnik Heinrich von Knorring oma naise Anna Ruuthi kaudu.
Mõis jäigi Knorringite suguseltsile aastani 1772, mil leskproua Frederika Sidonia von Knorring koos teiste pärijatega müüs selle maha. Nüüd hakkas mõis kiiresti käest kätte käima, kuni 1828. aastal ostis selle jõukas leitnant Adolph Wilhelm von Oettingen. 1843. aastal päris vara tema tütar Helene von Pistohlkors.
Proua, kelle osa lapsi olid veel alaealised, jättis isa pärandist endale vaid Koppelmaa koos eraldiasuva Lipi karjamõisaga. Tõenäoliselt läks ülejäänud vara müüki ja võib arvata, et just Pistohlkorside ajal korrastati vahepeal laokile jäänud mõisa majapidamist ja tehti umbes 100-aastasele peahoonele kapitaalremonti ning lisati teine korrus. Kuna Pistohlkorsid müüsid 1850. aastal Ääsmäe mõisnikule maha Lipi lahustüki, muudeti mõis rüütelkonna otsusega rüütlimõisast poolmõisaks ehk mtaakohaks.
Koppelmaa kaks viimast omanikku olid eesti soost mehed. Gustav Ederbergilt, kelle poeg Friedrich Wilhelm oli seotud Eesti lipu sünniga, ostis selle Pärnu kandist pärit talumees Karl Kutti. Tema müüs maha suurema osa Koppelmaa taludest nende rentnikele.
Seetõttu jäi mõisake lõpuks nii väikeseks, et Eesti Vabariigi ajal tunnistati see taluks ega kuulunud omanikult võõrandamisele. Kuttide perekond elas seal kuni II maailmasõja alguseni.
Voore mõis
Üsna väikese Koppelmaa küla teises otsas asub Voore rüütlimõis, mille ajalugu on tihedalt seotud naabermõisate Ääsmäe, Rahula ja Koppelmaaga.
1569. aastal andis Rootsi kuningas Johan III Tallinna kuberneri Claus Akessoni vahendusel 5000 riigitaalri suuruse laenu eest Johan Berendsile tagatiseks Ääsmäe ja Rahula külad, mille maadele jäi ka tulevane Voore mõis.
Hea teenistuse eest sai Johan Berends 1574. aastal kuningalt aadlitiitli ja kinkekirja pandiks saadud maade kohta. 1595. aastal kinnitas seda veelkordselt Rootsi kuningas Sigismund III.
Johan Berends oli kuninga vendade, hertsogite Magnuse ja Karli õpetaja ning hiljem ka viimase sekretär. Lisaks oli Berends pärast läänimeheks saamist mõnda aega ka Tallinna linnuse ja lääni asehaldur ning maanõunik.
Oma mõisa rajas ta esialgu Vooresse, sest nii Ääsmäe kui ka Rahula olid Liivi sõja ajal (tõenäoliselt Ivan IV vägede poolt) maha põletatud.
1623. aastal eraldati seoses pärandi jagamisega Voorest Ääsmäe, üle 100 aasta hiljem ka Rahula. Väike Voore mõis käis 17.-18. sajandil samuti pidevalt käest kätte ja oli seotud suurte pärandustülidega. Vahelduseks aadlikele toimetasid ka siin kaupmehed.
Ilmselt liikus omanike käest läbi piisavalt raha, sest hoolimata oma väiksusest, on Voore barokne mõisakompleks väga kenasti väljaehitatud. Mõisa viimane omanik oli von zur Mühlenite perekond. Nende ajal ehitati mõisasüdamesse mitmeid majandushooneid.
Eesti Vabariigi ajal eraldati Voore mõisasüda autasumaaks kindral Andres Larkale, kelle sugulased said ka suurema osa teistest asundustaludeks jagatud maadest. Larkad müüsid oma valdused 30ndatel aastatel perekond Kilgasele, kelle kätte need jäid kuni riigikorra muutumiseni.
Nõukogude ajal ühismajandi ääremaaks olnud ja pärast sovhoosi lagunemist sootuks tühjaks jäänud hoonete enamik jäi suures osas saatuse hooleks. Õnneks on vahepeal tühjana seisnud ja lagunenud mõis saanud uue omaniku, kes seda kena männimetsa naabruses asuvat mõisasüdant korrastab.
Mõisaansambli kõige väärtuslikum osa on ühekorruseline barokne peahoone, mille ilu on praegugi aimatav.
Mitu mõisa on Saule vallas?
125 aastat tagasi oleks olnud vastus lihtne: üksainus, Saue mõis. Sellal kattusid valla piirid mõisa piiridega ehk tegemist oli mõisavaldadega.
1890. aastal tuli aga kroonu käsul kaheteistkümne Saue kandi valla täisvolikogudel kokku tulla, et valida esindajad ühendatud Saue valda. Need olid Jõgisoo, Jälgimäe, Koppelmanni, Rahula, Saku, Saue, Tuula, Valingu, Vanamõisa, Voore, Üksnurme ja Ääsmäe mõisavald.
Selle 125 aasta jooksul on toonase Saue valla piirid palju muutunud.
Mõni endistest mõisatest kuulub nüüd hoopis naabervalda, mõni naabervalla mõis aga on Saue all.
Saue vald on läbi aegade jagunenud põhja- ja lõunapiirkonnaks. Mõlema osa mõisad olid omavahel läbi ajaloo nii majanduslike kui mõisaomanike peresidemete kaudu tihedalt seotud. Saue valla lõunaosa mõisad on koondunud Keila ja selle lisajõe Maidla jõe äärde.
Kuna muinasajal olid jõed liikumisteedena maanteedest tähtsamad, tekkisid asulad jõgede äärde. Pea kõik mõisad tekkisid endiste külade kohale, mis läänistati pärast vallutust Taani kuninga ustavatele alamatele.
Kuigi paljud neist küladest andsid nime ka vasallisuguvõsadele, ei ole neist vähemalt siinkandis välja kasvanud ühtki tulevast mõisnikusuguvõsa.
Kui Taani kuningas pärast Jüriöö ülestõusu siinsed maad Saksa ordule maha müüs, jäi maa valitseda selle Liivimaa harule ehk Liivi ordule. Kuna valitsejad olid teised, jagasid nad maid oma meestele. Järjekordne ümberjagamine tuli Liivi sõja ajal, kui Tallinna ümbrus läks Rootsi kuninga võimu alla. Kuningas jagas siinseid maid kas raha või teenete eest kuningakojaga sugulussidemete kaudu Rootsi kõrgaadlisse kuuluvatele kõrgetele sõjaväelastele ja riigiametnikele. Siinsete mõisate tekkimine jääbki suures osas Rootsi aega.
Kui 16. sajandi sõdade ajal jagasid Rootsi kuningad tükke vallutatud Eestimaast oma sõjasangaritele, siis Rootsi aja lõpul toimus mõisate taasriigistamine ja endised omanikud jäid oma mõisas vaid rentnikeks.
Põhjasõja ajal jäid paljud mõisad tühjaks, kuna omanikud pagesid Rootsi, hukkusid sõjas või surid katku. 1710. aasta Harku rahulepinguga läks Põhja-Eesti Peeter I valitsuse alla, kes võttis vallutatud maad arvele ja jagas need oma riigi ametnikele ja kõrgematele sõjaväelastele. Kuna Vene keisrikojal oli vallutatud maal korra hoidmiseks ja kasu saamiseks vaja kohaliku mõisnikkonnaga hästi läbi saada, siis tagastati mõisad pärast Eestimaa ühendamist Vene keisririigiga nende endistele või õigusjärgsetele omanikele.
