Esimene kohvimaja avati Eestis juba aastal 1702

Kohvikutega seoses tekib lisaks mälestustele ka hulganisti assotsiatsioone: kohvikustseenid on raamatutes, filmides, muusikavideotes ja lavastustes pea sama asendamatud kui helistamine, autosõit, söömine ja suudlemine.

Mõnes säravas teoses (nt Jim Jarmuschi filmis „Kohv ja sigaretid“ ja Madis Kõivu tekstis „Lõputu kohvijoomine“) saab kohvikust kirgede, sündmuste ning lugude keskpunkt, kirjutab Eesti Rahva Muuseumi blogis koguhoidja Siret Saar.

Esimese kohvimaja avas Eestis 1702. aastal Tallinnas Alphonso Tellado Carvallido. Hiljem avati kohvikuid rohkem. 19. sajandi alguses pakuti kohvi ka Tallinna arvukates pagari- ja kondiitriärides ning võõrastemajades.

Kohvikud omandasid suurema sotsiaalse tähtsuse Esimese maailmasõja ajal ja järel. Sõna kohvik on Siuru-aegne, varasemalt oli kasutusel kohvimaja, kohvipood. Toomas Haugi hüpoteesi järgi sündis kohvik sõnamänguna siurulaste seltskondliku lõõbi käigus 1917. aasta paiku.

Päikeseliste ilmade saabumisega täiustavad kaasaegset linnapilti rohked välikohvikud. Vaata Eesti Rahva Muuseumi fotokogupõhist pildivalikut välikohvikutest SIIT.

Ja kui ise mõnda eriliselt hea kohvi või kohvikõrvasega kohvikusse satud, jaga oma rõõmu teistegagi - tee pilt ja saada meile e-postiaadressil [e-mail].