Töötlemata toiduainete päritolumaa märkimine pakendile läheb kalliks maksma
Euroopa Komisjoni tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi aruande eelnõust pärineva info kohaselt tooks toidu märgistamise eeskirja nõuete laiendamine ka töötlemata ja ühekomponendilise toidu puhul, kus toote päritoluriigi näitamine oleks kohustuslik, kaasa kõrgemad tootmiskulud, hindade tõusu ja EL ühisturu killustumise.
Aruande autorid rõhutavad, et kui komisjon soovib rakendada karmimaid päritolu märgistamise nõudeid võrreldes praegu kehtiva vabatahtlikkuse printsiibiga (selliste toodete osas nagu nisujahu, pikateraline riis ja suhkur), siis võiks märgistamisel kasutada variante „EL“ ja „mitte EL“ või „EL“ ja „toodetud kolmandates riikides“. See oleks kõige asjakohasem variant tarbijate teavitamise ning siseturu kaitsmise seisukohalt ning vastaks kõige enam EL ühisturu reeglitele.
Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Phil Hogan kinnitas hiljutisel põllumajandusministrite kohtumisel, et komisjonil on esitamiseks valmis kaks erinevat projekti selle kohta, et laiendada toidu päritolu märgistamise nõuet ka sellistele toodetele nagu piim, piimatooted, ühekomponendilised ja töötlemata tooted.
Euroopa Parlamendi saadikute nõudmisel on valmimas märgistamise reeglite plaanitavate muudatuste mõjuhinnang järgmiste toodete osas (eelnevate uuringute nõue on sees ka kokkuleppes): muud lihaliigid – näiteks küülikuliha (v.a. veise-, sea-, kitse- ja linnuliha), piim ja piimatooted, töötlemata toit, ühekomponendiline toit, toit, kus ühte koostisosa on rohkem kui 50%.
Komisjon pidi aruande esitama möödunud aasta detsembris, kuid see lükkus edasi, sest andmete analüüs pole veel valmis. Läti eesistujariigina loodab võtta 16. juuni nõukogu istungi ajakavva mõlema aruande arutelu.
Komisjoni aruande eelnõu hõlmab töötlemata tooteid (jahu, pikateraline riis, pakendatud rohelised köögiviljad), ühekomponendilisi tooteid (suhkur, külmutatud kartul, kus ei ole lisandeid ega soola, monokultuurist valmistatud taimsed õlid) ja toitusid, kus üks koostisosa moodustab rohkem kui 50% toidust (näiteks tomat tomatipürees, puuvili mahlas või nisujahu saias). Aruandes märgitakse muuhulgas, et praegu kehtivat tooraine päritolu vabatahtlikku esitamise võimalust kasutatakse harva.
Uuringu aluseks oli eeldus, et tarbija huvi päritolumärgistuse osas on suur (kuigi madalam võrreldes toidu selliste kategooriatega nagu liha ja lihatooted või piimatooted). Päritolust huvitub kaks kolmandikku kuni kolm neljandikku toidu märgistust uurivatest tarbijatest.
Uuringu läbiviijad analüüsisid toidu päritolu esitamise nelja võimalust: 1) toidu päritolu esitamine on vabatahtlik (nii nagu praegune seadusandlus lubab); 2) päritolu esitamine on kohustuslik vormides EL/ mitte EL või EL/kolmas riik; 3) päritolu kohustuslik esitamine, näidates ära konkreetse liikmesriigi või kolmanda riigi; 4) päritolu kohustuslik esitamine, näidates ära ka geograafilise koha või regiooni.
Esimese võimaluse kohaselt saaksid tarbijad teavet toidu päritolu kohta piiratud mahus, samal ajal ei taga see süsteem tarbijatele süstemaatilist teavet päritolu kohta. Aruande autorid märgivad, et selle variandi puhul oleks tegevuskulud minimaalsed ja see ei tooks kaasa toiduainete hinnatõusu.
Teine variant (EL ja mitte-EL) annab tarbijale võimaluse võrrelda, kas toode või toit, mida ta plaanib osta ja mis on pärit EL-st, näib ohutum või parema kvaliteediga, võrreldes tootega, mis on pärit EL mittekuuluvast riigist. Samas kannavad toidukäitlejad neid nõudeid ellu viies ja täites märkimisväärseid kulusid.
Kolmas toidu päritolu märgistamise võimalus, mis näitab ära ka päritoluriigi, tooks tarbijatele kaasa toodete kõrgema hinna, samas võib olla, et tarbija on rahul ja nõus maksma selle eest, et ta saab täiendavat teavet toidu täpse päritolu kohta.
Aruande autorid ütlevad, et selline samm tooks kaasa turu killustatu-e erinevates toiduainete sektorites, toidu tarneahelate natsionaliseerumise ja madalama konkurentsivõime rahvusvahelisel turul. Selle märgistamissüsteemi otstarbekus oleks küsitav ja elluviimine väga raske, rõhutavad aruande autorid. Aruandes osutatakse muuhulgas teatud toodete hooajalisusele, näiteks töödeldud puu- ja köögiviljatooted, mida ei ole võimalik toota aastaringselt toorainest, mis on pärit kogu aeg ühest ja samast kohast.
Toidu päritolu geograafilise paiga või piirkonna esitamise kasutuselevõttu peeti valdava osa küsitletud toidukäitlejate poolt vähemalt majanduslikult teostatavaks, samas aga tarbijad ei ilmuta sellise teabe vastu enam suuremat huvi.
Allikas: EPKK infoleht
