Jaanituli veiniga? Jah, aga millisega?
Eestlastest on ajapikku saanud grillirahvas. Jaanipäevadeks kohe kindlasti. Hõrk liha nõuab aga ka mõnusat keelekastet. Jaanitule juures on tavapäraselt ikka õllemärjukest pruugitud. Aga kas selle asemel võiks hoopis veini juua? “Päris kindlasti,” usub Pädaste sommeljee Ilo Pilve ning jagab soovitusi suviste veinide valikul.
Kvaliteetvein ja lauavein
Vein on Vana Maailma reeglite järgi viinamarjadest kääritatud jook. Marja- või puuviljamahla kääritamisel saadud alkohoolseid jooke võib nimetada puuviljaveiniks, marjaveiniks, veinijoogiks või ka vastavalt toorainele – näiteks mustasõstravein.
Koduveini tehakse kõige rohkem õuntest, kuid ka mitmesugustest marjadest. Isegi köögiviljadest – nendega on välja tuldud meie iga-aastastel koduveinikonkurssidel. Väga head koduveini saab näiteks ka rabarberitest.
Poeriiulitel on veinivalik läinud nii suureks, et seal on tavaostjal raske orienteeruda.
Üldiselt jagunevad veinid kvaliteetveinideks ja lauaveinideks. Ekslikult on levinud arvamus, et lauaveinide kvaliteet on sellest jaotusest lähtuvalt viletsam. Sugugi mitte. Milline on siis erinevus?
Euroopa Liit on andnud välja hulga akte, kus ka kõik joogid korralikult liigitatud. Veinid jagunevad kahte põhikategooriasse: kvaliteetveinid ja lauaveinid.
Lauaveinid on tavaliselt veinid, mille valmistamiseks on kõige vähem seadusi ja kitsendusi. Kvaliteetveinide kohta kehtib seevastu aga hulk reegleid. Näiteks millistest viinamarjasortidest võib neid valmistada, kust peavad need viinamarjad korjatud olema, milline peab olema minimaalne alkoholi mahuprotsent jpm. Isegi see on sätestatud, kas viinamarjapuid võib kasvuajal kasta.
Kvaliteetveini tunneb ära pudeli etiketil oleva märkega veini päritolu kohta (veini valmistava riigi keeles). Tasub teada, et kvaliteetveinide piirkondi leiab siiski rohkem Vana Maailma riikidest (Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Saksamaa jt).
Uue Maailma veinidele pole karme eeskirju nii palju kehtestatud ning pudeli etiketilt leitu annab veini tootmise kohta infot vähem. Kuigi tavatarbijale on see kohati isegi lihtsam. Vaatamata sellele liberaalsusele, tuuakse meile väga meeldivate maitseomadustega veine Austraaliast ja Ameerika mandri riikidest, näiteks Tšiilist.
Meie koduveinid
Lõpmatusse valikusse võib lisada ka koduveinid. Eestis on lisaks tüüpilistele koduveinidele hakatud tegema ka kuiva veini siin kasvatatud viinamarjadest. Ei saa aga öelda, et muud marjad ja viljad selleks ei sobi.
Praegusel ajal on hea veini valmistamine lihtne. Kauplustest saab osta kraani ja mulksutajaga veini- või õllekääritamisnõu. Garanteeritud kvaliteedi saamiseks on olemas spetsiaalsed veinipärmid, käärimisstopid ja veini selitajad. Erikaupluste müüjad oskavad anda head nõu ning huvitavaid retsepte. Veini toorainet kasvab aedades varakevadest hilissügiseni.
Punane ja valge
Punased veinid on valmistatud tumedatest viinamarjadest ja neid võib jagada noorteks ning laagerdatud veinideks. Esimesed on mõeldud tarbimiseks 3–4 aasta vältel pärast valmimist, teised pikema aja jooksul. Punaveini üks iseloomustav tunnus on kergus või täidlus (tummisus).
Kergemad veinid pärinevad peamiselt Euroopa riikidest. Neid pole üldjuhul tammevaatides laagerdatud. Tihtipeale villitakse kerged veinid keermeskorkidega pudelitesse. Kartus, et keeratava korgiga pudelis on kahtlase väärtusega vein, ei pea paika. Niisugune korkimine on tõusev trend kogu maailmas.
See alandab ka oluliselt pudeli hinda. Hinnaga peab muidugi ettevaatlik olema, sest hinna ja hea maitse vahel alati kindlat seost pole. Soodsalt pakutakse vahel ka kerge veini asemel magusat lauaveini, mille etikettidel on tavaliselt sellekohased viited (Sweet, Dolce jne).
Kuivust ja kergust saab heledates pudelites hinnata ka värvi järgi. Magusad on reeglina meekarva, kuivad helekollased või peaaegu valged. Samuti saab veini värvi põhjal hinnata tema vanust ja täidlust. Valge muutub aastatega tumedamaks, punane heledamaks. Ja mida tumedam vein, seda täidlasem.
Piknik pakiveiniga
Eelarvamus, et pakiveinid on võrreldes pudeliveinidega vähemväärtuslikud, ei pea alati paika. Hoolimata sellest, et sama vein võib pakis olla odavam kui pudelis.
Pealegi on piknikule minnes just niisuguses pakendis jooki mugav kaasa võtta. Pakki on võrreldes pudeliga lihtne avada. Saab tühjaks, läheb kest tulle. Klaasikilluohtu pole ka karta.
Paremad veinid villitakse kraaniga pakendisse, kus need ei lahtu ega rikne, kui muist sisu alles jääb. Õhk pakendisse ei pääse. Pakiveini on lihtne ka jahutada, kui veekogu on läheduses.
Tetrapakis veiniga tuleks ettevaatlik olla. Üldine soovitus: peaks otsima veini, mis pole toores. Tetrapaki veine sobib hästi kasutada toiduvalmistamisel.
Vein ja toit
Veini joomise filosoofia on leida joogi ja toidu kooskõla.
On kujunenud arvamus, et punane vein käib kokku punase lihaga, valge vein aga kala ja valge lihaga. Siiski ei saa öelda, et roa ja veini sobivuse kohta kehtiks reegleid, mida ei tohi rikkuda. Päris juhuslikult tehtud valikud võivad pakkuda täiesti nauditavat kooskõla. Nii et grill-liha juurde võib juua nii punast kui valget veini. Valik tuleneb grillimise meetoditest ja toorainest.
Veini ja toidu paaripanekuks on antud sadu või veel rohkem soovitusi. Võiks öelda, et vabaõhuistumistel on kallist veini raskem nautida. Valida võiks ikka midagi kergemat.
Valgete ja punaste veinide kõrval on leidnud kindla koha ka roosad veinid, mis suveilmadega eriti hästi kokku käivad. Need kustutavad janu paremini kui valged ja punased.
Kergem vein pole väga pargine, ei ole hoomatavalt sügava maitsega, pole tammevaadis kaua küpsenud, tundub mahlasemana. Tulel küpsetatud liha on ka mahlane, ja need kaks sobivad hästi kokku.
Muidugi on maitsed erinevad, eks igaüks leiab ajapikku oma. Lõpuks soovitaks iga veiniasjatundja: “Naudi veini, aga ära liialda, mis ei lase nautida.”
Tähelepanu! Tegu on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.
