Emeriitprofessor taunib taimekaitset
Inspireerituna 4. juuni Maalehes ilmunud artiklist “Pestitsiidide pritsimine mürgitab mahepõlde” kirjutas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi emeriitprofessor Anne Luik Maalehele, et pestitsiidide jäägid langetavad mullaviljakust ning üldse seavad pestitsiidid ohtu põllumajandustootmise tuleviku. “Jätkusuutlik põllumajandus eeldab põllumürkidest vabanemist,” tõdes Luik.
Kommenteerides Maalehes tõstatatud probleemi, mille kohaselt võivad mahepõllud olla saastatud taimekaitses kasutatavate mürkkemikaalidega, tunnistas Luik, et õnneks on see siiski erandlik ja need tahtmatud saasted pole jõudnud toodetes esinevate jääkideni.
“Tuleks lõpetada ohter keemiline taimekaitse põldudel, kust see saaste mahepõldudele levida saab,” kirjutas emeriitprofessor. “See on vajalik kestlikuks tootmiseks.”
Teadlase sõnul on pestitsiidide ehk taimekaitsevahendite kasutamine põllumajanduses meil viimase kümne aasta jooksul suurenenud. Kasvanud on nii taimehaiguste tõrje vahendite, fungitsiidide, putukamürkide ehk insektitsiidide ning umbrohutõrjevahendite ehk herbitsiidide kasutamine.
“Pestitsiidide jäägid aga jäävad mulda, liiguvad sealt edasi taime, sh nektarisse ja õietolmu, jäävad taimsesse tootesse, sealt loomsesse saadusse ning ka sõnnikusse, mullast leostuvad nii pinna- kui põhjavette ning liiguvad valglatelt lõpuks Läänemerre,” märkis Luik.
Luik viitas seireandmetele, mille järgi esineb pestitsiidijääke ka meie pinna- ja põhjavees: “Jõgedes on piirnormide ületusi avaldunud eelkõige sügisperioodil. Vee-elustikku pärsivad ja hukkavad nii üksikühendid kui ühendite koostoime, viimane on enamikule liikidele osutunud oluliselt hukatuslikumaks.”
Eriti tundlikud on pestitsiidide suhtes kahepaiksed. Enimkasutatavat umbrohutõrjevahendit glüfosaati ja selle preparaatide mürgiseid laguprodukte esineb tema sõnul meie paljude jõgede vees ja merre suubumise aladel ning paiguti üle kehtestatud piirnormide.
Glüfosaat on mürgine vee pisielustikule – planktonile, väikestele lülijalgsetele, ja akumuleerub kalades. Pestitsiidijäägid kuhjuvad toiduahela tipulülides, milleks on ka inimene. “Paljudest Pandivere kõrgustiku kaevudest saadakse pidevalt, kuigi väikestes kogustes, mitmeid pestitsiidijääke joogiveega. Kuid neid saadakse ka krooniliselt toiduga,” kirjutas teadlane. “Toiduseire näitab, et meie mahetoodetes jääke pole. Kuid kohalikest tavaaedviljadest on keskmiselt kolmandik, impordituist aga kaks kolmandikku jääkidega, kuigi alla lubatud piirnormide kogustes. Viimastel aastatel on leitud samuti meil kahes kolmandikus loomsetes saadustes jääke.”
Vaatamata eeltoodule, armastame me Luige sõnul rõhutada, et meie põllumajanduses on agrokemikaalide kasutamine suhteliselt väike ja nende surve nii meile kui keskkonnale tagasihoidlik. Olukord aga paraneks tema sõnul veelgi ökoloogilise intensiivistamisega – ulatuslikuma üleminekuga mahetootmisele, mis välistab nii kunstväetised kui taimekaitsevahendid ja toimib tasakaalustatud taaskasutuse põhimõttel.
“Loomakasvatus tasakaalustataks taimekasvatusega, baseerudes kohalikul söödabaasil; sõnnik ja kogutud ning kompostitud orgaanilised jäätmed viiakse põllule, suunates toitained sel moel taasringlusse. Toodang töödeldakse ja turustatakse võimalikult kohapeal, kõik orgaanilised jäätmed viiakse taimetoitainetena taaskasutusse. Nõnda kujundataks kohalikud jätkusuutlikud toiduvõrgustikud, mis talitleks suhteliselt suletud tsüklitena, põhinedes kohalikel taastuvatel loodusressurssidel ja ühendades tihedalt tootjad tarbijatega. Kuivõrd kogu toiduahel tootjast tarbijani on omavahel hästi seotud, kõik lülid toetavad üksteist, olles keskkonnateadlikud, siis tarbitaks loodusressursse väga säästlikult.”
Selline areng võimaldab tema sõnul ka uut tööhõivet ja külaelu taastumist. “Paljude uuringute kohaselt saavutatakse mahetootmises, rakendades kohalikesse oludesse sobilikke tehnoloogiaid, praeguse intensiivtootmisega võrreldavad saagid, milles puuduvad aga kahjulikud jääkained,” lisas Luik. “Nõudlus ökoloogiliselt puhta toodangu järele on pidevas tõusutrendis.”
