Kuidas sööta lehma robotlaudas?
Lehmade piimaand robotlüpsiga laudas sõltub väga suures osas sellest, kui tihti nad robotis käivad, selgitasid Taani ja Eesti teadlased ning praktikud Scandagra ja DeLavali korraldatud seminaril. Heaks loetakse sagedust alates 2,5 korrast ööpäevas lehma kohta.
Taani kogemusi jagas Århusi Ülikooli vanemteadur Martin Riis Weisbjerg, kellel on seljataga pikaajalised söötmisalased uuringud automaatsete lüpsisüsteemidega lautades. 500 000 lehma lüpstakse Taanis robotitega ja see moodustab kogu Taani lehmade arvust veerandi.
Taanis tehtud uuringud kinnitavad, et lüpsiroboti külastatavust määravad järgmised tegurid: sööda headus robotis, lehmade arv roboti kohta, lüpsikiirus, piimatoodangu suurus, lehmade koht hierarhias ja nende grupeerimine ning n-ö tühi aeg – kui palju kulub roboti pesuks.
Oluline mõjutaja on ka lehma tervis, sest lehm, kes on haige, ei soovi tõusta, liikuda ega robotis käia.
Kaudselt mõjutab roboti külastatavust see, kuidas laut on planeeritud – distantside pikkus laudas ning piisav avarus lehmade ohutuks ja stressivabaks liikumiseks.
Kuigi teoreetilised uurimused väidavad, et suunatud liikumise puhul suudab robot teenindada rohkem lehmi kui vaba liikumise puhul, siis praktika Eestis ega Taanis seda ei kinnita.
Rohkem piima laktatsiooni teises pooles
Taanis on lehmade mitmeaastane jälgimine toonud välja huvitava fakti: kui muude lüpsitehnoloogiate puhul on lehmadel kõrgeim piimaand esimesest kuust maksimaalselt neljanda kuuni pärast poegimist, siis robotlautades annab lehm palju piima ka laktatsiooni hilisemal perioodil.
Esimene põhjus võib Riisi sõnul olla selles, et laktatsiooni algul ei pruugi lehmad, kes robotisse tuuakse, osata robotis käia ega anna seal piima kätte. Ka ei jõua nad esialgu ära süüa robotist antavat maksimaalset jõusööda kogust ja seda ei saa seal neile järelikult nii palju anda.
Hiljem, kui robotis käimine juba harjumuseks saanud, käib lehm seal aga lüpsil sagedamini, vahel lausa 4–5 korda ööpäevas, sööb iga kord jõusööta (seda siis samuti 4–5 korda päevas) ja annab ka piima rohkem.
Mida lehm robotis meelsasti sööb?
Selleks et lehmad meelsasti robotis käiksid, ei piisa Martin Riisi kogemusel ainult nende n-ö loomulikust lüpsivajadusest. Peab olema midagi, mis neid robotisse meelitab, ja selleks on robotist antav jõusööt.
Taanis tehtud katse puhul eemaldati robotis järele jäänud sööt iga kord, kui lehm robotist lüpsilt lahkus, ja kaaluti see ära.
Kõige vähem oli järele jäetud ehk siis kõige suurema isuga sõid lehmad jõusööta, mis sisaldas nisu, otra ja kaera.
Kõige rohkem jätsid Taani lehmad järele jõusööta, mis sisaldas soja ning rasva. Samuti ei maitsenud neile rohujahu. Niisiis ei tasu lüpsilehmade söödakontsentraati neid aineid panna.
Rasva puhul on probleem see, et rasva seedimine on raske ning lehma seedeorganid ei suuda seda, eriti laktatsiooni esimesel poolel, väga suures koguses ümber töötada.
Samuti sõid lehmad robotis meelsamini granuleeritud jõusööta kui jahu. Graanuli söömine on lehmale Taani teadlase sõnul kergem, ta sööb seda kiiremini ja vajalikke toitaineid läheb vähem raisku. Seda on lihtsam väärindada ja seetõttu on parem ka lõpptulemus – piimatoodang.
Küll võib jahu panna söödalaval jagatavasse miksersööta, kus see seguneb hästi siloga ning jõuab õigesse kohta.
Ühevõrra väärt sööt pole aga ka igasugune graanul. Näiteks siis, kui jõusööda retsept sisaldab palju otra, ei saa sellest head graanulit teha. Oder granuleerub halvasti ja pudeneb laiali, mistõttu on vaja segusse panna ka piisaval hulgal nisu. Ka liiga palju õli pole hea, siis jääb graanul pehme.
Kõige meelsamini sõid katsealused lehmad granuleeritud jõusööta, mis sisaldas melassi, nisu ning otra.
Kui jõusööt lehmale ei maitse ja tekivad söödajäägid, võib see kaasa tuua probleemi, et üks lehm jätab sööta järele ning teine tuleb ja sööb selle ära. Nii ei saa üks lehm endale vajalikke toitaineid piisavalt, teine aga sööb liiga palju ning võib haigeks jääda.
Käibel ainult kaks ratsiooni
Kuna robotlüpsil saab iga lehm robotist endale individuaalse, piimatoodangu järgi välja arvutatud jõusöödakoguse, on enamikus robotlautades tehtud söötmine lihtsaks.
Nii Martin Riis Taanist kui Toomas Pihu Eestist Võhandu osaühingust ütlesid, et põhisööta on kasutusel vaid kaks ratsiooni: väga hea silo ja kontsentraadi segusööt lüpsikarjale ning kuivem vähese jahukogusega sööt kinnislehmadele ja mullikatele.
Söödajääke aitab eelkõige vältida väga hea silo, mille lehmad ära söövad, mitte ei nügi seda oma nina alt ära.
Samas ei pruugi väga kõrge toodanguga lehmadele piisata ainult sellest jõusöödakogusest, mis ta saab silost ja robotist. Siis võib kasutada ka söödaautomaate.
Seda, millises koguses jahu ja jõusööta on mõistlik panna söödalavale ning söödaautomaati, et lehmade huvi robotis käia ei langeks, pole kahjuks Eestis ega Taanis veel piisavalt uuritud.
