Servan-Schreiber omandas hea hariduse ning tegi väljapaistvat karjääri teadlase ja psühhiaatrina – töötades aastaid näiteks Pittsburgi ülikooli psühhiaatriaprofessorina või Claude Bernard Lyoni ülikooli õppejõuna. Schreiberi ühiskondlik panus oli väga mitmekülgne. Näiteks organisatsiooni Piirideta Arstid asutajana käis ta vabatahtlikuna hädalisi ravimas kriisipiirkonnas Iraagis 1991. aastal, seejärel väga paljudes paikades nagu Guatemala, Kurdistan või Kosovo.

Biomeditsiinilise perspektiivi laiendajana pidas ta tulemuslikuks integratiivse meditsiini mudelit, kus rõhutatakse lisaks füüsilisele ka tervise psühholoogilist, sotsiaalset ja spirituaalset mõõdet ning püütakse leida toimivaid tehnikaid väljaspool biomeditsiinilisi ravimeetodeid.

Olles põhierialalt psühhiaater ja neuroteadlane, võtab Servan-Schreiber raamatus “Stressist vabaks ilma ravimiteta” ette keerulise ülesande selgitada võimalikult lihtsalt protsesse nii ajus kui ka inimeste käitumises ja vaimses tervises. Ta kirjeldab nn loogilise ja emotsionaalse aju erisust ning leiab, et emotsionaalse aju “ümberprogrammeerimise” tehnikad pakuvad inimestele efektiivseid toimetulekustrateegiaid ning aitavad üle saada minevikutraumadest.

Oma raamatutes jutustab Servan-Schreiber palju lugusid ning toob näiteid nii arstipraktikast kui ka isiklikust elust. Selline stiil aitab küll ideid selgitada, kuid võib tekitada ka tunde liigsest lihtsustamisest või ebatäpsest üldistamisest. Siiski on “Stressist vabaks ilma ravimiteta” sisukas lugemine, mis eeldab kaasamõtlemist. Raamatust leiab uusi teadmisi nii inimpsühholoogia kohta kui ka võimalikke abivahendeid, millega igaüks saab end ise aidata.

Tervislik toit hoiab vaimset tervist

Servan-Schreiber leiab toimivaid tehnikaid traditsioonidest ja eluvaldkondadest. Raamatus toob ta muu hulgas välja näiteks Hiina meditsiinist pärineva akupunktuuri ehk nõelravi, mis tema hinnangul võib aidata organismil end ise ravida. Autor rõhutab vaimse tervise puhul füüsilise aktiivsuse olulisust ning toob näiteid, kuidas treening on inimesi aidanud ka vaimsete probleemide korral.

Olulise osa vaimse tervise hoidmisest moodustab tervislik toit. Iseäranis vajalikuks peab Servan-Schreiber just oomega-3 rasvhappeid, mida saab näiteks kalast või kalaõlikapslitest. Lisaks rõhutab autor meditatsiooni positiivset toimet ning hindab kõrgelt sotsiaalset suhtlust: tajutud side teiste inimestega aitab vähendada stressi ja muid vaevusi.

Raamatus välja toodud praktiliste tehnikate seas on näiteks südamerütmi stabiliseerimise meetod või silmaliigutustel põhinev teraapia – EMDR. Ehkki mitmed teaduslikud uuringud on kinnitanud EMDRi positiivseid tulemusi, ei tohiks seda siiski pidada mingiks imerohuks. Ka autori enda hinnangul on tegu abivahenditega, mis võivad osale inimestele sobida ja osale mitte.

Olles ise psühhiaater, kujutavad Servan-Schreiberi raamatud endast (enese)kriitikat psühhiaatrilisele ravile, mis põhineb suures osas just ravimitel. Ka Eestis on antidepressantide kasutamine viimase kümnendi jooksul kasvanud umbes kaks korda. Ehkki eestlased tarbivad hetkel psüühiliste hädade puhul medikamente näiteks soomlaste või taanlastega võrreldes mitu korda vähem, võib arvata, et ka edaspidi valitseb kasutuse osas pigem kasvutendents.

Ehkki kalaõlikapslid või akupunktuur ei asenda ravi, on keemilist sekkumist võimalik toetada, teatud juhtudel ehk ravimiteni jõudmist isegi vältida. Tulebki rõhutada, et vaatamata juba pealkirjast leitavale vastandumisele, ei tähenda Servan-Schreiberi lähenemine soovitust medikamentidest loobuda või näiteks antidepressante üldse mitte kasutada. Enese aitamine, muu hulgas näiteks Servan-Schreiberi jagatud soovituste abil, on esimene samm, mida inimene peaks abi saamiseks ette võtma. See ei tähendada, et psühhiaatri poole ei peaks pöörduma või võiks olemasolevatest raviskeemidest omaalgatuslikult loobuda.

Vähiks vabaks eri meetoditega

Servan-Schreiberi ideed ei ole eriliselt esoteerilised või alternatiivsed. Integratiivse meditsiini lähenemine hälbib küll tunnustatud biomeditsiinilistest kaanonitest, kuid autori kirjeldatud tehnikate puhul (ja arvestades ka tema teaduslikku ning praktilise töö tausta) on need kindlasti päris paljudel juhtudel õigustatud. On selge tendents, et ühiskonna vananedes ning meditsiinitehnoloogiate tõhusamaks muutumisel saavad suurema kaalu just kroonilised haigused ja psüühilised vaevused. Selliste probleemide puhul võib täiendmeditsiin anda väga häid tulemusi, mistõttu selle populaarsus maailmas ka kasvab.

Samas seostuvad igasuguste alternatiivsete ideedega vastuolud. Skeptikud on kritiseerinud Servan-Schreiberi liigset usku mittetõenduspõhistesse teraapiatesse.

Peamine kriitika on suunatud siiski tema vähiravikäsitlustele, mida autor kirjutab lahti oma teises rahvusvahelises bestselleris “Vähi vastu. Uus eluviis”. Seda ka eesti keeles ilmunud ja 35 keelde tõlgitud raamatut on maailmas müüdud üle miljoni eksemplari. Siingi tuleb rõhutada, et Servan-Schreiber ei ole kunagi soovitanud biomeditsiinilist ravi ära jätta või loota ainult alternatiivsetele meetoditele.

Nii nagu on üpris tavapärane arstide puhul, kes toetavad alternatiivsete meetodite kasutamist, kannustas ka Servan-Schreiberit vajadus leida abi oma terviseprobleemiga võitlemisel. 31aastase teadlasena juhuslikult ühe katse käigus läbitud ajuskaneering näitas ootamatult tema ajus kasvajat. Kasutades ise aktiivselt mitmeid ravimeetodeid, elas Servan-Schreiber pärast vähidiagnoosi saamist veel 20 aastat. Tema raamatud ongi suures osas inspireeritud nii psühhiaatrina kui ka vähihaige patsiendina tajutud võimalustest peavoolumeditsiini täiendamiseks ja tõhustamiseks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid