Noor mees lahkus 71aastasena

Lahkus tõlkija, toimetaja ja humorist Mati Soomre, kelle erakordsest vaimujõust Maalehe lugeja 18 aastat “Naeri” ning “Tuna ja täna” kaudu osa sai.

Mati oli kärmas

Mida aasta edasi, seda nooremaks ja reipamaks Mati samm läks. Jah, ta muutus aja jooksul küll kaalukamaks, aga mitte kehakaalult. Tema kilosid ei kogunud, ta käis nagu noor mees sirge rühi ja kiire sammuga.

Keegi ei söandanud Matile tema aastaid meelde tuletada. Kui proovitigi midagi öelda teemal, et pensionärid nii ja naa, et ega nad kaasaja maailmast suurt ei tea, arvuti võimalusi ei valda, tõstis Mati pead ja küsis „Kuidas, palun?“.

Ning kõik said aru, et nad olid Matile liiga teinud. Sest tema käis ajaga kaasas. Astus pool sammu, mõnikord isegi sammu noorematest ees. Ta valdas arvuti ja nutitelefoni peenemaidki nippe ning jagas meelsasti oma uusimaid avastusi. Selles maailmas toime tulek oli talle hobi ja ühtlasi ka auküsimus.

Mati oli tarkpea

Aeg liikus selle mehe puhul otsekui vastuvoolu. Mati muutus aina targemaks ja terasemaks. Ta oli nagu ringikõndiv entsüklopeedia.

Kui Mati peast ei teadnud ja ka netist abi ei leidnud – internet oli tema üks suurimaid sõpru, õnneks oli ta ka Tartu Ülikooli cum laude lõpetanud inglise filoloog –, võis kihla vedada, et küsimus on kas valesti esitatud või pole lähteandmed tõesed.

Ta nautis, et teadis palju, aga polnud sugugi edev. Me kõik tundusime tänu Matile pärinevat tarkade soost.

Muidugi armastas Mati ka mälumängu. Ning iseloomulik oli see, et oma sünnipäevadelgi korraldas ta Maalehe töötajatele „Märtsimäluka“ nime kandva tarkuse- ja nutikuseproovi.

Mati oli täpsus ise

Kui Maalehe tegijad kahtlesid, kas see või teine väide võib ikka tõene olla, kas protsent tervikust on õigesti võetud, kas suhkur oli suhteliselt kallim Vene ajal või on praegu, mindi loomulikult Mati juurde.

Ta arvutas kirglikult, aga tulemusse suhtus kiretult. Kui arvutus näitab nii, pole emotsioonidel kohta. Üks oli kindel: viimane tõde faktide vallas kuulus Maalehes just Matile.

„Mati ütles, et…“ oli argument, mis lõpetas vaidluse. Oli teada, et Mati ei otsusta ilma kaalumata ning tema põhjendused peavad vastu veele, tulele ja vasktorudele.

Mati oli uudishimulik

Kui enamik inimesi rõõmustab selle üle, et nad midagi teavad, siis Mati nautis hetki, kui tuli ilmsiks miski, mida ta ei teadnud. See oli ju võimalus välja uurida!

Ning ta nautis mõõdukalt ka hetki, kui sai linnalegendidest õhku välja lasta. Jah, kuulujutt räägib küll nii, aga tõde on paraku proosalisem…

Üks tema suur armastus oli taevalaotus ning NASA lehekülg arvutis üks esimesi otseteid. „Olge valmis, tuleb tähesadu,“ soovitas ta augustikuu kindlatel päevadel. Tänu Matile olid ka Maalehe lugejad kursis öödega, mil särab Veenus või on oodata mõnd erilist nähtust.

Mati oli sõnaseadja

Mati oli virtuoosne sõnaseadja, olgu jutt artiklist, tõlkeraamatust või A. Itskoki vemmalsalmidest. Kui nimetada üksikuid Mati tõlgitud teoseid, siis küllap on paljudele tuttavad raamatud „Leedi Chatterley armuke“, "Lendas üle käopesa", "Neitsi ja mustlane", aga ka näidendid "Džinnimäng" ja „Pikk päevatee kaob öösse".

Piisab ka, kui heita pilk tema tõlgitud Lewis Carrolli „Snargijahile“, et aru saada, kui suur meister ta oli.

Mati oli huviline

Mati nautis kirjandust, kunsti, head muusikat – eriti just oma kaasa seltskonnas. Neid nähti teatrietendustel, kunstinäitustel, klassikalise muusika kontsertidel, Viljandi folgil ning ka Metallicat kuulamas. Jah, just Metallicat, tema lemmiklugu sellelt pundilt oli "Nothing Else Matters".

Kui toimetusse tuli uus töötaja, oli Mati alati esimeste hulgas, kes läks tutvust sobitama ja uurima, mis huvid uustulnukal on. Matil polnud eelarvamusi, ja nii said alguse paljud sõprused tööpostil.

Mati oli lemmik

Mati tõmbas noori nagu magnetiga ligi. Kui 70aastast meest olime harjunud nägema sellena, kes ahju taha sooja poeb ja vahelduseks köhida käristab, siis Mati pidas noorte teadmishimuliste meestega mõtteduelli ning pani oma sõnaväledustega noorte naiskolleegide silmad sädelema.

Matit võeti omasugusena, noorena. Ning Mati ka lahkus siitilmast noorena, kulumise mõttes kindlasti mitte veel keskealiseks saanuna.

Mati oli maias

Kui üks keskmine eesti mees ülemäära armastab kibedat, siis Mati nõrkus oli magus. Kui sa soovisid teene eest vastuteenet pakkuda, polnud vaja kaua aru pidada: lihtsaim oli lipata poodi jäätise järele.

Ka Mati sünnipäevad toimetuses möödusid jäätist või meetripikkust kangi rullibiskviiti süües.

Mati oli hea käega

Jäägu kõik muud, kus Mati oma head kätt või teravat silma näitas (tõsi, pikki aastaid kandis ta tugevaid prille), aga üks omapärasemaid harrastusi oli lendava taldriku loopimine.

Klassikaline juhtum suvises mererannas oli selline. Tuleb noorem tugevam mees kaema, mida see kergelt habetunud kõhn prillipapa selle plasttaldrikuga askeldab. „Kas viskame?“ küsis Mati. Loomulikult oli noor ja tugev mees nõus. Taldrik lendas, aga hakkas peagi laperdama ja potsatas liivale.

Siis võttis Mati taldriku ja heitis. Taldrik lendas, lendas, lendas veel kaugemale, kui keegi arvanuks.

Niisugune mees oli Mati.