Margus Mikomägi teatrielamus: Substants, põhk ja vereliin

“Vereliin” on väega sõna, ja mul on rõõm, et selle toob ehk üldkasutatavaks teater. Uue näoga Ugala siis ja lavastaja Margus Kasterpalu.

Ma ju ei teagi, ehk elame selles ajas juba, kus seda sõna peaks eestlastele tõlkima. Praegu saab selle meisterlikku tõlget vaadata Olustvere mõisa heinaküünis. Lavastuse kavalehel kasutatakse küll sõna “reheküün”, aga see tundub mulle üsna sobimatu. Rehi on rehi ja küün on küün. Küünides hoiti heina. Ja heina tehti selleks, et lehmi ja hobuseid toita, lambaid ka.