Et mees elabki vee peal? Tutkit

Olavi Ruitlase vastilmunud raamat “Vee peal” räägib hinge minevatest asjadest elus, ka kirgli­kest kalapüügihetkedest, nii et muidugi tahtsin ma temaga koos kalale minna. Aga läks teisiti.

Kui Olavi Ruitlasele mereleminekust rääkisin, polnud ta vastu. Aga jutt oli umbes “hea küll, hea küll”, ja tasapisi sain aru, et ühisest võrguvõtmisest ei tule midagi välja. Alles päris meie jutuajamise lõpuotsas läks mees lahti ja hakkas kiruma kontvõõraid, kes tulevad paati – kas räägivad liiga palju või ajavad õngenöörid sassi, ja keda tuleb kogu aeg teenindada.

Tegelikult ta muudkui toob merelt värsket ja paneb meie Koidu tänava õue peal oma uude suitsuahju tossama. Kalale läheb Olavi mitte niivõrd kala, vaid mõnu pärast. Ja kaasa võib tulla mõni, kellega pole sõna vaja vahetadagi. Kes saavad ise enda ja kalapüügiga hakkama.