Vaatamismulje: Ekke Moor, jutustus Ingelandist Saueaugul
Saueaugu teatritalus mängitava “Ingelandi” esietendusel nappis ehk Ekke Moori mängukirge. Lavastus jäi kirjandusele justkui alla, kuid kuuldavasti on nüüdseks seisud muutunud.*
Ma juba aastaid lähen suviti Saueaugule teatrisse tundega, nagu läheks maale vanaema juurde. Sealne õhkkond ja keskkond alati ootavad tulijaid sellise heatahtlikkusega nagu vanaemadel kombeks – kuidagi tingimusteta. Vaheaja hernesupp ja lihaleib on maa peal olemisele ja looduse sees hingamisele lisaväärtus.
Heliseb-kõliseb
Arvan, et see on kohavaim, kes seal tehtavale ja näidatavale kaasa loob ja laulab. On seal toimetajate sees ning jõuab nende kaudu etenduste vaatajaissegi.
2011. aasta suvel mängis peaaegu seesama trupp (nüüd võib öelda ka, et Saueaugu teatritalu põhitrupp) Jaan Kruusvalli näidendit “Tasandikkude helinad”, seal nägin esimest korda partneritena laval isa ja poega Ojasid – Tõnu ja Päärut. Mängisid ka Garmen Tabor, Aleksander Eelmaa ja muidugi Kaie Mihkelson. Siis mõtlesin ja küllap ka kirjutasin, et Pääru alustab näitlejana sealt, kuhu isa on näitlejaks oldud aastatega jõudnud.
Pärast “Ingelandi” esietendust rõhutaks aga taas just isa Tõnu lavalist sarmi, kogemuste ja karakteri loomise oskuste tippvormi. Tema loodud pisiosad näitasid tõesti säravat küpset talenti. Majapidajast praost Odja, Peipsi viinahimus kalur Iivan Sirota ja põhjamaa vana tark Uutšö on Tõnu Oja kehastuses oma veidrustega nii lihast ja luust, et panevad mõtlema, mida Ekke nendega kohtudes õpib. Tõnu Oja ei karda olla väliselt atraktiivne ja tema sisemine intensiivsus ei kao ka siis, kui ta kusagil nurgas peategevust vaikides pealt vaatab.
Esietenduse Ekke jäi minu jaoks eri olukordades, ses oma arenemisloos, natuke liiga üheplaaniliseks, ma ei saanud aru, miks ta käitub nii ja mitte teisiti. Ta elu armastus, Ingelandi küla tüdruk Eneken Üüvegi ju ütleb, et Ekkel on ikka mitu hinge – näitleja, pajats ... mees, kes võib olla põldur, kalur, jutlustaja, rändkaupmees, rahvasaadik, sõdur või jumal ise teab kes.
Hiljem sellele osaloomisele mõeldes arvasin aru saavat Pääru Oja tahtmisest olla jõuline ja kohal just sisemise väega, mitte rõhutada seda väliselt. Kohati (näiteks stseenis, kus Ekke kohtub Pille Riiniga) oligi see suur õnnestumine.
Tundub, et Pääru Oja on nagu Ekke Moorgi oma isikliku sisemise jõu otsinguil. Näen siin otsest seost ka “Ingelandi” lavastaja Aleksander Eelmaaga, kes näitlejana on selle sisemise jõu leidnud – on huvitav laval iga sekund, ka siis, kui tal teksti ja välist tegevust ei ole. See on meistriklass, kuhu Pääru Oja jõudmas on.
Lahtistele allikatele
Tegelikult on Tõnu Õnnepalu August Gailiti “Ekke Moori” dramatiseeringusse alles jätnud kirjaniku ülipoeetilisuse. Ilusa, väga ilusa ja kujundliku keele. Mehed ses loos lähevad lahtistele allikatele, otsivad ennast, naised on valmis ootama ja ennast luuletustest lohutada laskma. Vahest iseloomustab seda kadunud aega Saueaugu põhitruppi ülihästi sulanud näitleja Kaspar Velberg, kes oma kõrvalosades nii puutöömehena kui hauakaevajana töö lõppedes tööriista ära puhastab ning nii labida kui höövli lumivalgesse rätti pakib.
Milline peaks olema see valge rätt, kuhu pakkida me keel? Või peaks sesse pakkima Gailiti ja Õnnepalu ja kõik need näitlejad, kes ses kaunis keeles ennast veel väljendada tahavad vaatajate-kuulajate rõõmuks.
Lavastuse keel on näiteks selline:
“Ekke Moor: Oled nagu lumme visatud murtud tiivaga varblane – nokk lumes ja silmad vastu taevast. Mida sellisega teha?
Pille Riin: Toita raasukestega, mis teistelt üle jääb.
Ekke Moor: Ning sa oleksid sellega rahul?
Ekke Moor läheb uksest välja.
Pille Riin: Aga kui nokk on lumes, kas tohib rohkemat ihaldada?”
Ei teagi, kas praegused hauakaevajad meile me viimast puhkepaika kaevates ütlevad selle kohta maakodu...?
Üks naine piirab mind
Selle näidendi naisi – naisi ühe mehe, Ekke elus – mängivad tänapäeva Eesti teatri kahe põlvkonna ühed huvitavamad näitlejannad, Kaie Mihkelson ja Külli Teetamm. Nemad oma pühendumuse, ilmselt ka eelmiste osatäitmistega, mis meeles, panid mind vaatajana taas mõtlema, et kas tõesti võtab poeg naise või naised oma ema järgi, osates vaid emasarnastest hoolida, isegi siis, kui välimus on hoopis teine.
Kaie Mihkelsonil ja Külli Teetammel ei ole ses dramatiseeringus suuri omavahelisi stseene, kuid ometi joonistavad nad seal kahekesi Eesti naise koondportree. Mängivad kokku sellise naise, kellest mehed unistavad!
* “Tänane etendus oli vist elusam, lennukam, voogavam kui eilne,” kirjutas pärast “Ingelandi“ teist etendust noor teatrimees Priit Põldmaa. “See nimme valitud aeglus ja rahu lavastamislaadis haaras algusest saati endasse ja kaasa. Nii palju on ilusat: võluvalt malbe isiklikkus ja ehedus, luuleline tekst ja emakeel, Õnnepalu suveräänne pieteeditunne Gailiti vastu, autoritruudus on korraga julguse tunnismärk ja näitleja tundehaarde tuleproov. Harva on teatrit, mis, selmet ennast eksponeerida, paneb su silmitsi seisma oma isiklike valukehade ja lahendamata mõistatustega, kisub kaitsekihte õhemaks.”
Usun Priit Põldmaa noort taju. Head asjad ei jää seisma, vaid seisatavad, et korraks kohaneda ja kasvada suuremaks, muutuda täpsemaks ja mõjuvamaks. Olen seda näinud.
