Margus Mikomägi: Tere hommikust, tulen Kapa männikust!

Käisin Kohilas laupäeval. Selles kohas, mis on kohanimede kaudu andnud aluse tihti pruugitavale, pisut halvamaigulisele väljendile Kapa-Kohila. Selle areneva asula keskel Tallinna linna lähedal on männik. No nii kuuekümneaastane, on haljasala poodide ja kooli ja staadioni vahel.

Muide päev enne, kui selles Kapa männikus luuletusi loeti ja loomingulisusest räägiti, oli Gerd Kanter just sellel staadionil männiku ääres täitnud sellise normi, mida tähtsaks peetakse ja mis meid esindama laseb maailmas taas.

Mul on selline tunne, et Kohilas on lisaks suurtele asjadele hakatud nüüd veel suurematele mõtlema, no sellistele, mis maailma loovad ja väikesed on. Et aru saaksite: olen mõistnud üsna ammu, et elamisväärne ilm on täis pisikesi. Selliseid elukaid, keda-mida me ehk tähele paneme alles siis, kui neid enam pole. Eks taoline luulelugemine päise päeva ajal mändide all samuti just see ole. Suurem eesmärk seal ju ka panna oma rahvas ja külalised ühes pargis peatuma ja kuulama. Säetud sõnu, mitte tühikargamise loba.