Alustan kaugemalt. Olin juba varajases lapsepõlves kuidagi täiskasvanud. Vähemalt nii mu kohta räägiti. Mäletan inimesi, kes siinsamas korteris isal külas käisid. Juttu jätkus kauaks ja kui külalised läinud olid, küsis ema isa käest, et kas ta tõesti on nõus sellega, mida nad siin rääkisid. Ja isa vastas: isegi kui neil ei ole õigus, on neil ikkagi õigus.

Jutt käis siin enamasti sellest, kas Eesti saab kunagi vabaks või ei. Need külalised olid isa sõbrad, eesti kirjanikud – Lembit Remmelgas, Aadu Hint, Aksel Tamm, Lennart Meri, Jaan Kross, Ellen Niit… Kõneldi muidugi vene keeles, sest isa eesti keelt nii hästi ei osanud.

Mind pandi küll eesti lasteaeda, seal ei osanud jälle keegi vene keelt. Olin kaks kuud vait, siis hakkasin rääkima – eesti keeles.

Peatume hetkeks teie isa Gri­gori Skulski juures. Ta oli Nõukogude armee ohvitser, Eesti NSV Kirjanike Liidu liige, paljude raamatute autor…

Isa oli pärit Ukrainast. Läks 1941. aastal vabatahtlikult rindele, sai sõja lõpul haavata, suunati Eestisse, töötas ajalehe toimetuses, kuni ta nii-öelda kosmopoliidiks tembeldati. Kaotas töökoha, kirjutamisõiguse… Kosmopoliit tähendas tollal inimest, kellel ei ole kodumaad. Süüdistati teda selles, et ta avaldas ühes artiklis arvamust, nagu oleks Shakespeare maailma parim luuletaja.

Sel ajal toimus temas mingi muutus. Nagu ta hiljem tunnistas, hoidis ta nendel rasketel aegadel oma ametirelvas ühte padrunit rauas, enda jaoks. Sest olles parteilane ja samal ajal juut, teadis ta, et arreteerimisel temasugustel tagasiteed ei ole. Samas oli ta ideeline…