Ants Üleoja on Oonurme koori juhtinud 20 aastat
“Suvenaabritele” panevad sel laupäeval punkti Avinurme
ja Tudulinna vald. Tudulinna esindava koori juht Ants Üleoja on pärit Oonurmest ning tema suvekodu
on siiani isatalus.
20 aastat tagasi Oonurme koori rajanud koorijuhi ja dirigendi Ants Üleoja sõnul on Oonurme tema elu põhiline peatuspunkt ja just see toob ta ikka ja jälle sinna tagasi. “Olen igal vabal hetkel sinna sõitnud ja mitte ainult suvel, vaid ka hilissügisel ja varakevadel. Kuidagi on ta jäänud nii hinge külge,” rääkis Üleoja.
Oonurme koori teke ongi seotud Üleoja kiindumusega Oonurme vastu. Paik on väike, seal elab ligi 70 inimest, kuid Üleoja sõnul see takistusi ei sea.
Harjutamiskoht oli koorijuhi esimene koolimaja, millest on nüüdseks saanud Oonurme külamaja. “Siin on nostalgiat päris palju. Ja nostalgia on samuti üks põhjus, miks ma Oonurmes käin, miks ma sinna koori rajasin ja seda püsti olen hoidnud,” ütles Üleoja.
Üleoja sündis ja kasvas üles samas talus, kus tal praegu on maakodu. Nüüdseks on ta küll palju aastaid Tallinnas elanud, kuid Oonurmes asuvat Opaku talu on ta püüdnud kogu aeg püsti hoida. “Oluliseks teeb talu see, et see on olnud minu igipõline kodukoht, minu esivanemate elupaik ning pika traditsiooniga talu,” sõnas Üleoja.
Esimesena meenub Üleojale sõjaaeg, kui ta oli veel eelkooliealine. Ta mäletab, kuidas nende talus ööbisid Saksa sõdurid. Neid toodi Üleoja sõnul just rabaäärsetesse taludesse, ning nende olemist talus ja sõdurilaule mäletab ta läbi udu.
Väga hästi mäletab Üleoja aga oma esimest kooliminekut.
“See oli 1944. aasta sügisel, kui sõda oli just üle käinud ning kool ei alanud mitte 1. septembril, vaid oktoobris või novembris,” rääkis ta. Tol aastal oli kohutavalt vihmane sügis ning palju oli pori, teed olid praktiliselt läbipääsmatud ning kool asus kaheksa kilomeetri kaugusel. “Mäletan nagu eilset päeva seda, kui ema viis mind läbi pori hobusega kooli,” rääkis Üleoja. Tol ajal oli koolinädal kuus päeva, seega viidi ta esmaspäeval kooli ja laupäeva õhtul toodi koolist koju.
