Rein Palosaar: Tahtsin end Maahommiku saatejuhina teletöös proovile panna

Paljude televaatajate laupäevahommikune lemmiksaade “Maahommik” alustas järgmist hooaega uue saatejuhiga. Tema nimi on Rein Palosaar.

”Maahommik” alustas uut hooaega 5. septembril. Kuidas teil saatejuhina on sisseelamine läinud?

Kuigi esimene saade läks eetrisse septembri alguses, liitusin “Maahommiku” toimetusega juba augustis. Hakkasime kohe mööda Eestimaa külasid ringi sõitma ja salvestasime lugusid ette sügisestesse saadetesse. Sisseelamiseks pikalt mõtlemisaega ei olnud, vaid tuli kohe nii-öelda lahingusse astuda, sest naljaga pooleks öelduna – ega viljakoristus saa oodata, millal “Maahommiku” meeskond ja uus saatejuht on valmis tulema viljalõikusest lugu tegema.

Seetõttu oli algus eriti huvitav, sest sellisel kujul, saatejuhi rollis, mul varasem teletöö kogemus puudus. Astusin kaamera ette veidi ebakindlalt, aga oli suur tahtmine panna end proovile ja õppida saadet juhtima.

Kui sain teada, et mina võitsin “Maahommiku” saatejuhi konkursi väga paljude kanditaatide hulast, siis see pani ikka tundma mõnusat elevust ja soovi ennast arendada – nii teletöös kui maa-elu valdkonnas. Olen ju ennegi olnud olukordades, kus tuleb teha midagi sellist, mis esmalt kohe ei tule n-ö varrukast raputades. Olen elus õppinud, et tuleb lihtsalt saada üle sellest kõige kohutavamast pärssivast faktorist ehk hirmust, sest ega telesaatejuhiks sünnita, seda ametit ei saa kuidagi geenidega kaasa, vaid selleks tuleb õppida. Sama on maaelu tundmisega, sest käis ju Tootski põllumajandust Venemaal tudeerimas.

Ükskõik mida sa siin elus ette võtad, on asjade õnnestumiseks vajalik õpihimu ja eluterve enesekindlus koos kriitikameele säilitamisega. Kui kogu aeg käia mööda seinaääri ja karta räästa alt välja astuda, et järsku hakkab vihma sadama, siis ei jõua kusagile.

Olen enne “Maahommiku” saatejuhiks saamist üksteist aastat töötanud kinoäris ja võin meenutada ainult hea sõnaga kõiki neid olukordi, kus mu karjääris toimusid suured muutused ja tundsin sama erutavat tunnet nagu praegu.

Kas ise ka “Maahommikut” vaatate? Millise hinnangu on sõbrad-tuttavad teie teledebüüdile andnud?

Varem oli “Maahommik” üks nendest saadetest, mida ma laupäevahommikuti kohvi kõrvale vaatasin. Nüüd jälgin iga saadet põhjalikumalt, vaatamata sellele, et olen suurema osa salvestatud mustast materjalist enne läbi töötanud. Kokku lõigatud saade ja täpselt sellel ajal, kui see laupäeva hommikul eetrisse läheb, on hoopis midagi muud. Tahan saada seda tunnet, nagu saab saatest televaataja, kes on hommikul ärganud, istunud just perega kohvilauas ning teeb teleka lahti.

Ma arvan, et on oluline vaadata oma saadet ja ennast sel ajal kõrvalt ning püüda mõelda selle peale, et mida mina kui televaataja parasjagu saatest arvaksin, kui ma juhuslikult satuksin teleri sisse lülitama ega teaks sellest saatest ega saatejuhist midagi. Kas ma jääksin seda vaatama?

Mis on teletöös siiani kõige rohkem rõõmu valmistanud?

“Maahommiku” saate salvestuste juures on kõige rohkem rõõmu valmistanud kõik need inimesed, kelle juures oleme oma võttegrupiga käinud. Üks mõnusamaid asju, mis selle tööga kaasneb, on kohtuda niivõrd paljude inimestega Eestimaa eri paigust, kellega muidu oma igapäevatoimetuste juures võib-olla kokku ei satuks.

Kas olete pidanud milleski ka pettuma?

Ma ei ütleks, et milleski pettunud oleksin. Pigem olen olnud üllatunud või hämmingus, kui keeruline on tegelikult valitseda olukorda, kui öeldakse maagilised sõnad “kaamera käib”.

Mis teid maaeluga kõige enam on sidunud?

Kuigi olen juba 1993. aastast, pärast ülikooli tulekut, viibinud Tallinnas, ei ole side maaga mul kunagi kadunud. Pärit olen Lõuna-Eestist, kasvanud küll Põlva linnas, kuid lapsepõlves kõik oma suved veetnud Ida-Virumaal Mäetaguse lähedal vanaema-vanaisa juures maal, kes lisaks kolhoositööle pidasid kodus lehma, lambaid, sigu, kasvatasid kartulit.

Seega maaelu selle kõige arhailisemas mõttes on lapsepõlvemälestustes täiesti olemas. Tänu sellele, et varases nooruses sai palju vanavanemate juures oldud, on praegu maaelusaadet tunduvalt kergem teha, kuna sellised põhitõed, et lehm sööb heina ja lammas annab villa, on selged.

Küll aga on maamajanduse koha pealt veel mu teadmistes mõningad hallid alad, millega püüan end iga päev järjest paremini kurssi viia. Olen aru saanud, et ega see tänapäeval muust majandusest suurt erine – on tsükliline nagu kogu meie elu koos oma murede ja rõõmudega.

Samuti seob mind maaeluga isalt päranduseks saadud talumaa, mille puhul on juba aastaid kusagil kuklas mõlkunud mõte üles ehitada oma väiketalu, mis võiks kunagi tulevikus saada pensionisambaks.

Kas olete pidanud oma teadmisi ses vallas ka täiendama? Millist osa maa-elust enda arvates kõige paremini valdate/tunnete?

“Maahommiku” saate teemad on tänu meeskonnale väga mitmekesised, mis on ka eesmärk – pakkuda vaatajatele maaelu kajastust n-ö seinast seina ja paeluda ka neid vaatajaid, kelle kokkupuude maaeluga piirdub võib-olla suvekoduga kusagil Eestimaal.

Samas aga peavad kajastused “Maahommikus” olema igal juhul huvitavad ka tõsistele põllumeestele. Omamoodi on see tõsine väljakutse kogu meie meeskonnale, leidmaks niisugune tasakaal.

Iga uue teema juures on täiesti loomulik, et nii saate toimetaja kui saatejuht viivad end teemaga kurssi ja mõtlevad läbi, kuidas seda vaatajani tuua nii, et sellest saaksid aru ka need, kes antud teema juures ei ole just eksperdid, kuid et ka ainest hästi valdavad põllumehed leiaksid sellest huvitavat informatsiooni.

Kust pärit olete? Mis eriala õppisite?

Nii nagu enne sai mainitud, olen üles kasvanud Põlva linnas, ja rohkem pealinnaga seotud olnud nüüdseks juba pool oma elust.

Olen lõpetanud Tallinna Ülikoolis teatrirežii eriala. Pärast ülikooli olen töötanud eri ametikohtadel ja eri valdkondades: olnud ööklubis programmijuht, korraldanud igasuguseid firmaüritusi, sünnipäevi, suvepäevi jne.

Enne Rahvusringhäälinguga liitumist olin üksteist aastat tegev kinonduses, alustades Forum Cinemase kinode ketis osakonna juhi ja vahetuse vanemana ning jätkates hiljem samas linastusjuhina, millele järgnes Viimsi kino ja kino Kosmos IMAX käivitamise eestvedamine.

Millest saite tõuke kandideerida “Maahommiku” saatejuhiks?

Kandideerisin konkursil sooviga alustada täiesti uuest kohast, et panna ennast proovile, õppida ja areneda ning teha häid saateid maaelust. Võimalik, et ühel päeval, kui on taas aeg teha oma elus kannapööre, saab ka minust talupidaja. Olen juba mõned aastad mõelnud, et mida teha oma isalt päritud maaga, kuidas seda arendada, ning leian, et praegune võimalus tegelda Eestimaa maaelu murede ja rõõmudega annab mulle palju mõtteid, leidmaks ühel päeval see hea idee, millega minna maale oma väiketalu pidama ja pensionipõlve veetma.