Priit Kuusk: Reisime selleks, et poisike meis ei sureks

Wend, kodanikunimega Priit Kuusk, on ajakirjanik ja teab, kuidas intervjuusid tehakse, võib-olla sellepärast neid eriti andma ei kipu. Umbes nagu vorstimeister, kes vorsti ei söö, sest teab, kuidas seda tehakse.

Kas igapäevane otse-eeter “Aktuaalses kaameras” annab mingi laengu adrenaliini ja tekitab vähemasti väikese ärevustunde, kui prožektorid põlema pannakse?

Ei, enam mitte. See on tavaline töö. Ei saa ju õhtust õhtusse sedasama tehes mingit ärevust või erutust kogeda. Vahest siis, kui paus on pikemaks läinud ja üle pika aja peab jälle kaamerate ette istuma.

Võiks arvata, et uudisteankrult eeldatakse vähem oma peaga mõtlemist, pigem etteantud teksti laitmatut esitamist.

Ega uudisteankruna väga oma arvamust avaldada saa. Olen vahendaja, ja AKs ei ole oma arvamus just keelatud, aga seda võidakse ette heita. Inimesi ja põhimõtteid on seinast seina. Võin tuua sellise näite: ühel nädalal tegime puutetundliku ekraani juures selgeks, kust pagulased tulevad ja kuhu lähevad. Ning siis lisasin lõpetuseks ühe lause, et võib-olla peaksime ühe osana Euroopast neid aitama. Selle peale härrased Helmed saatsid järelepärimise eetikanõunikule, kuna nende arvates sisaldas see lause isiklikku arvamust ja oli n-ö vaatajaga manipuleeriv.

Kas töö AKs on sinu elu võimalus ja ajakirjaniku missioon?

Sellel on pikem eellugu. Kui ma 2006. aastal “Terevisioonist” lahkusin, võtsin vastu otsuse, et ei tee teles enam mitte midagi, mida ma olen juba teinud või mida mulle ei meeldi teha ja siitmaalt lähen ainult edasi.

Siis tuli “Kahekõne” – iga teletegija unistus, oma jutusaade. “Köögikodanikud”, “Uhhuduur” nagunii. Ja siis, kui Aarne Rannamäe lahkus AKst, tehti pakkumine. Mul oli mõni tingimus, aga ma olin nõus ja võin öelda küll, et see on unistuste töö, mis tuli võib-olla natuke vara, ehk kümme aastat liiga vara minu jaoks. Aga ma tahan teha seda väga pikalt, see on töö, mis annab hästi palju vabadust, nii loomingulist kui ka ajalist.

Nii et selles valdkonnas olen hästi õnnelik. AK on ikkagi institutsioon suure algustähega, javäga võimas tunne on seal üks tegijatest olla.

Kas olid noorena rahutu loomuga ja reisikirg on sulle juba kaasa sündinud?

Enda meelest olen elanud täitsa normaalset elu, mitte midagi erilist. Ega ma nüüdki eriti palju muutunud ole või asjadest teistmoodi ei mõtle. Meil on “Uhhuduuri” seltskonna lööklausekski: lollid mõtted teoks, küll pärast jõuab kahetseda.

Olete oma seltskonnaga tuuritanud, reisihimulisi põnevil hoidnud ja eeskujuks olnud 12 aastat. See on pikk aeg. Tegu pole vist lihtsalt reisiga, vaid tervet elu läbiva kinnisideega?

Me ei alustanud selle mõttega, et paneme kohe ümber maailma. See tekkis alles esimese reisi käigus, et see on nii šeff asi, et jätkame neid reise ja hoiame seda unistust elus, kuni elame.

Oleme kõik pereinimesed, maksjumaksjad, ontlikud kodanikud... Me ei saa reisile minna kellegi teise arvelt. Viimane reis on plaanitud aastaks 2050, aga me ei tee endale illusioone, mõni meist ei pruugi selle ajani eladagi, aga niikaua, kui elame – teeme. Et poisike meis ära ei sureks. Ja kui suudame kedagi inspireerida, siis on väga tore ju.

Tean nii mõndagi, kes on “Uhhuduuri” vaadates ka hakanud midagi sarnast planeerima ja tegema. See ei pea olema ju nii suure ambitsiooniga ettevõtmine, ka näiteks matk Tallinnast Riiga võib olla ülimalt lahe. Lihtsalt võta sõbrad kokku ja mine, sest sõpradega koos on nii mõnus olla, kas või ekstreemsetes tingimustes. Isegi kui tülitsete, siis see leppimise magusus on pärast nii vägev. Suured tunded igatahes löövad üle pea ja selles on midagi senikogematut.

Viimasel retkel on nii raamatut lugedes kui saadet vaadates seda grupisisest dramaatikat tunda. Kas see on märk sellest, et inimesed on muutunud?

Seda muidugi. Saad targemaks, korrigeerid oma käitumist ja võrdled end teistega, aktsepteerid seda teiste muutumist. Elu muudab inimesi. Matkal olles oled pinge all. Kui oled äärmuslikus olukorras, ülimalt väsinud või ka haige, siis tuleb olla aus. Ja oma olukorda selgitada, enne kui toonid tõusevad.

Me oleme ju nagu kett, oleme meeskond. Me sööme ühel ajal õhtusööki, ja pole nii, et keegi oleks privilegeeritud.

Kui oled äärmuslikus olukorras, ülimalt väsinud või ka haige, tuleb olla aus. Ja oma olukorda selgitada, enne kui toonid tõusevad.

Meil on küll grupijuht ja Valge Massa Hannes Hanso. Aga viimasel reisil sai ta ainult kuu aega meiega olla, sest tal olid ju linnapea kohustused. Nüüd on ta minister.

Loodetavasti ei pea ta nelja aasta pärast ihukaitsjatega matkale minema. See on muidugi pikk aeg ja selle jooksul saab ta sellest ametist loodetavasti vabaks. Soovin talle küll kõike head, aga ka seda, et ta järgmise “Uhhuduuri” saaks terves pikkuses kaasa teha.

Kas vastuolud tekkisid sellel reisil või on neid olnud ka varem?

Sellel reisil. Seetõttu oli see vaimselt üsna raske. Eks me oleme seda analüüsinud ka ja loogiline seletus on vist selles, et grupi keemia oli lõhutud. Me alustasime neljakesi, vahepeal olime kuuekesi ja lõpetasime viiekesi.Ja need rollijaotused ja mõtted, mis selle pinnal tekkisid, viisid ebakõladeni. See, et mis ühele tundus naljakas, teise jaoks ühtäkki ei olnud seda.

Äkki see tähendab, et olete vanemaks saades palju muutunud ja eri suundadesse arenenud? Kas sina tahaksid ülepea muutuda või mitte nii väga?

Eks elus ole tehtud palju lollusi. Mõne puhul on piinlik, mõne puhul kehitad õlgu, mõne puhul oled uhke. Põdeda pole mõtet, ja meenutada tasub Saaremaa sõbra ütlust, et kui hommikul on piinlik, siis järelikult õhtul oli vägev pidu.

Muidugi tahaks areneda ja muutuda paremuse poole. Aga eks seda, kas olen muutunud, tasuks küsida inimestelt, kes on mu ümber, ise ma ju ei oska seda hinnata. Natuke näen ennast “Uhhuduuri” telematerjali läbi vaadates, aga minu käes on ju käärid, ning montaažitoas saan oma rolli mitte rõhutada ja ennast natuke sobilikumaks lõigata.

Kui sa neid reise võrdled, siis kas on nii, et esimesed reisid jäävad eredamalt meelde? Mis on olnud kõige ägedam reis?

Nagu Gruusia restoranis öeldakse: meil on kõik hea! Meil on kõik reisid olnud väga ägedad. Kas või esimene kord rattaga keset Gobi kõrbe, või Tiibeti platool, kus on nii erilised inimesed, loodus! Või India, kõik see lopsakus, kirevus, mitmekesisus – kõik on teistmoodi. Mägedes sõidad ühest orust teise ja kõik nad on erinevad, täiesti teistsugune maailm ootab sind järgmises orus. Või Araabia, moslemimaailm – silme eest võtavad kirjuks kõik need riided, näod, habemed, külalislahkus!

Iraanis oleme isegi kaks korda olnud. Algul see riik mulle väga ei meeldinud, islam kuidagi ahistas, aga teistkordsel käimisel olin lausa vaimustuses iidsest Pärsia ajaloost, külalislahkusest, inimestest ja sellest, et maailmas vist ainsana saab siin ööbida mošeedes.

Araabia poolsaarel kohtusime kaamelikasvatajatega ja Jeemenis meestega, kellel kõigil on kaks relva ja neli-viis last. Nad näitavad uhkusega nii lapsi kui oma relvi.

Mõnes riigis on tõesti tunne, nagu oleksid muinasjuttu sattunud. Suhtled meestega, kel on kõver nuga vööl ja põsk pärast lõunat nii punnis, nagu oleks seal kanamuna. Kodus paned kõigele veel natuke värvi juurde, ning ongi muinasjutt seitsme maa ja mere tagant valmis.

Või Aafrika! Sellesse armusime jäägitult. Ma tahan sinna nüüd minna koos perega, kogun selleks juba raha. Aafrika käisime läbi idast läände. Me valisime kõige turvalisemad riigid – Etioopia, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana ja Namibia. Aafrika on ju tohutu suur, terve manner ja üle 50 riigi. Aga siin me paneme selle tavaliselt kõik ühte. Me teame, et seal on kodusõjad, lapssõdurid ja ebola. Aga nende kuue riigi põhjal, mitte kogu Aafrika põhjal, ütlen ma, et Aafrika on fantastiline, lihtsalt super.

Kui pole Aafrikas käinud, siis ei ole sa midagi näinud.

Eestlastest reisiselle kohtab ikka igal pool. Küll purjetavad ümber maailma, suusatavad põhjapoolusele, ronivad kõikvõimalikesse kohtadesse. Ja juhtub nendega ka igasugu asju. Mis sa arvad, miks eestlased on nii seiklushimulised?

Nüüd on meil võimalused ja igaüks saab vabalt valida, kuidas reisida nii, nagu talle meeldib. Kui teed midagi vastu tahtmist, pole see mingi elamus. Reisimisega saad targemaks, ka näed medali teist poolt.

Kui tarbid ainult meediat, mis on meie kultuuriruumi toode, siis ei näe seda teist poolt. Näiteks Iraani teame kui riiki kurjuse teljel, kes tahab hävitada Iisraeli ja on tuumaprogrammi kaudu vaenujalal kogu maailmaga. Aga kui sa lähed sinna riiki, siis näed, et inimesed on lihtsalt fantastilised. Ja ka sealset kultuuri hakkad nägema hoopis teise pilguga, mitte nii nagu meedia, kus ma ka ise töötan, seda ette söödab.

Tänu sellele, et ma reisin, saan asju oma silmaga näha ja see paneb oma peaga mõtlema. Näiteks kui Aafrikasse läksime, siis hoiatasid kõik targad inimesed, et olge seal ikka ettevaatlikud, et Aafrikas on auasi valge mees paljaks röövida. Aga see on nii loll jutt! Reisides tunned ju hoovusi ja tajud sisetundega. Väikestes linnades – nii Keenias kui Sambias – me isegi ei vaevunud oma rattaid lukku panema, kui kuhugi sööma läksime. Keegi seal midagi ei varasta ega võta ära.

Kas mingeid jamasid pole teiega siis üldse juhtunud?

Ülivähe. Esimesel reisil jäime näiteks kivivaringu kätte, aga see on loodus, ja selliseid asju on enamasti võimatu ette näha. Samasuguse õnnetu juhuse tõttu jäid meie alpinistid, minu head sõbrad, sel suvel Peruus mägedes jäälõhesse. Aga Eestiski võid õnnetusse sattuda, kui mõni purjus mölakas otsustab rooli taga gaasi vajutada. Kõiki asju ette ei näe, looduse puhul eriti. Inimfaktor on teine. Aga inimestega seoses ei meenu mulle küll, et oleksime reisil kunagi ohustatud olnud, sest inimeste puhul ju enamasti tead, kus on ohtlikud paigad ja püüad siis neid vältida.

Selleks et saada reisile, pead sa kodus olema hea mees ja iga korraga ikka parem.

Loodust tuleb austada ja respekteerida ning reisi planeerides tuleb ohud minimeerida. Me ei ole mingid hullud adrenaliinisõltlased, kes tegelevad riskimisega. Me oleme pereinimesed, kellele on kõige olulisem elusa ja tervena koju oma pere juurde tagasi jõuda. Pigem maandame riske liigselt, et olla kindel oma turvalisuses.

Vastates sinu küsimusele: igaühel peab reisimiseks olema oma tee, ja teised, kes selliseid asju ei tee, ei peaks pärast hakkama eksperdiks, et rumal olid, et sinna läksid. Sellised jutud hoidku iseendale. Istu oma koopas edasi, ole ülitark ja ela kõrge vanuseni midagi nägemata. Tagantjärele targutamine pole mitte eestlaslik omapära, vaid tuleneb puhtast lollusest, nagu ka võõraviha.

Mis ajaks järgmine reis plaanitud on?

2018. See on ka ainus asi, mis on plaanitud ja see, et alustame Lõuna-Ameerikast. Aga kuhu täpsemalt, seda ei tea, sest naised ei luba mõelda.

Kuidas see pere juurest ära minek üldiselt käib? Naised teavad teie plaane ja on leppinud?

See on nagu olümpiatsükkel, mis paratamatult kindla aja tagant tuleb ja pered on harjunud. Me oleme oma naistele ja lastele selle eest väga tänulikud, aga kõik on muidugi läbirääkimiste küsimus. Selleks et saada reisile, pead sa kodus olema hea mees ja iga korraga ikka parem.

Kui midagi head tahad saada, siis pinguta selle nimel. Nojah, ega ma ka mingi pioneer ole, ma ka libastun aeg-ajalt, kuid siis võtan end jälle kokku ja püüan kõik tasa teha.

Tee ajakirjandusse algas pöörasest matkast Venemaal

Priit Kuusk (42) on ajakirjanik ja rännumees. Koos abikaasa Heidit Kaioga kasvatab peres kolme last. Kuusk on juhtinud krimi-, spordi- ja uudistesaateid, alates 2012. aasta sügisest on ta “Aktuaalse kaamera” toimetaja-saatejuht.

Ajakirjandusse Priit Kuusk oma sõnul lihtsalt komistas Tartus soome keelt ja kirjandust õppides. Talle omaselt algas kõik pöörasest matkast, kui koos vennaga üheksakümnendate aastate algul püüdis Siberist läbi Alaska Ameerikasse jõuda. Sõbrad olid seda aasta varem teinud, 25 dollarit taskus, kuid rahareform oli teinud oma töö, kõik piletid olid umbes tuhat korda kallimaks läinud. Lõpuks tulid vennad koju tagasi, kui olid kuu aega suuremalt jaolt rongis elanud. “Seiklesime seal kuskil Tõnda, Berkakiti ja Vainio kandis,” räägib Kuusk. Reisist kuulda saanud Olaf Suuder kutsus Kuuse seiklusest Q-raadiosse rääkima ja toonane peatoimetaja Krista Aru tegi pärast saadet ettepaneku tulla hea häälega noormehel raadiosse tööle.

“1996. aastal Viljandi folgil, kui ma olin nelja kõrvarõngaga ja lõhkiste teksadega lõngus, tuli minu juurde Erki Berends ja küsis, kas ma ei tahaks tulla kuuks ajaks Tallinnasse asendama Jaan Rõõmussaart saates “Kätes rool”. Ma läksin ja jäin sinna ühe kuu asemel neljaks või viieks aastaks,” meenutab Kuusk.

Edasi kutsus Sulev Valner noormehe Eesti Televisiooni “Avatud toimikusse” ja sporditoimetusse ja “Terevisiooni”, kust käis läbi palju tippkokkasid. Sealt alguse saanud söögitegemise huvi vormus omakorda väljaandeks “Köögiorja päevaraamat“ ja saatesarjaks “Köögikodanikud”.

“Eputamata võin öelda, et ma olen teles teinud vist kõiki asju, mida televisoonis teha annab,” sõnab Priit Kuusk.