Kelle jaoks me koduveini teeme?
Juba kuuendat korda kutsuvad Maaleht ja Veinivilla kõiki koduveinimeistreid osalema koduveinikonkursil. Tänavuse suve ja ka eelmiste aastate veiniteo tulemused maitstakse ära tuleva suve algul.
Tänavu oli väga eriskummaline suvi: marjad ja puuviljad pole valminud sel ajal kui tavaliselt. Praegu, oktoobri algul, talveõunad alles hakkavad oma valmivat nägu näitama – mullu samal ajal mul õunaveinid juba mulksusid.
See-eest oli tänavu väga hea kirsi-, ploomi-, kreegi- ja alõtša-aasta ning ma ootan juba suure huviga, kas kevadel hindama hakates saab teha eraldi luuviljaliste klassi või mitte.
Pihlakaid ei olnud, erinevalt mullusest, vähemalt Põhja-Eestis pea ühtegi. Eelmisel aastal kõik metsatukad lausa veretasid neist ja eelvoorudeks tuli teha pihlakaveinidele eraldi võistlusklass.
Sõstraveine ennustan konkursile suuremal hulgal, samuti nagu vaarika- ja põldmarjaveine. Rabarberiveine on küll alati korralikul hulgal osalenud, kuid tänavused veinid ei taha kuuldavasti paljudel hästi selgeks minna.
Uued salanipid veini selitamiseks
Sama lugu oli 2013. aastal, kui varakevadel rabarberi kasvuajal sadas palju vihma. Mõnel puhul aitas toona topeltportsu selitajate lisamine.
Kui ikka ei aita, siis räägin ühest kontrollitud salarelvast: kõik järgnev kehtib 25 liitri veini selitamise puhul. Ostke pool kilo banaane ja laske toas üliküpseks seista, nii et koorel juba pruunid plekid peal on. Koorige ja tükeldage banaanid, kallake üle vähese veega, nii et nad vaevu kaetud on, ja siis keetke tasasel tulel 20–30 minutit. Laske maha jahtuda ning kurnake kogu vedelik välja, pigistage banaanimassi näiteks sõelal või kurnamiskotis, et võimalikult palju vedelikku välja saaks. Tekkinud kuiv mass visake ära või pange koogitainasse – valik on teie. Aga kättesaadud hall, pehmelt öeldes inetu väljanägemisega lödi kallake jahtunult oma häguse veini sisse. Ime peaks sündima 3–4 päeva jooksul ning vein saab selge ja sillerdav.
Lugesin seda nippi ühe inglise koduveiniguru raamatust, ta mainis, et temal pole õrna aimugi, miks see nipp töötab, aga see töötab. Ma võin sedasama kinnitada ning ka koduveiniklubi liikmetest ja Veinivilla klientidest on paljud seda viimase abinõuna proovinud ja veinid selgeks saanud. Vaid üks kurtis, et ei õnnestunud, ja selgus, et ta oli võtnud liiga palju banaane – mitte pool kilo, nagu retseptis.
Väldime veiniteol tüüpilisi vigu
Meie konkursiveinid on seni aasta-aastalt ainult paremaks läinud. Selliseid ühtseid valdavaid vigu – oksüdatsioon, mittetäielik käärimine, lõpetamata käärimine, äädikas – on üha vähem ja vähem. Kahtlemata teeb see heameelt. Teisalt on mind jahmatanud nii mõnegi osaleja nördinud nõudmine: no öelge siis ometi, missuguse veini ma pean tegema, et žüriile meeldida?
Mina olen seni ikka püsinud (eksi)arvamusel, et veini tehakse enda jaoks, oma pere ja sõprade jaoks, mitte mingile saladuslikule žüriile, kellel “niikuinii on omad lemmikud kogu aeg ja lihtne inimene ei pääsegi löögile” (tsitaat pettunud osalejalt).
Alati on finalistide hulgas olnud küll kogenud tegijaid, kuid siiski ka täiesti esmakordseid üritajaid, kes isegi auhinnalisi kohti saavad.
Kui te, armsad veinimeistrid, oma tänavusi veine viimistlete, siis ärgu olgu teil silme ees auhinnasadu ja kõrged punktisummad, artiklid Maalehes ja fotokaamerate välgatused, vaid ikka maitsev rüübe, rahuoleva näoga sõbrad ja mõnus kindlustunne: vaat seda oskan ma küll hästi teha! Kui need on olemas, küll siis tuleb ka kõik eespool loetletu.
Ootan juba kannatamatult uue konkursi pudelite sadu! Siiski ei alga see veel enne tuleva aasta märtsikuud, mil veinid kokku kogutakse. Seniks aga – äädikas pudelisse!
