MAALEHE LAUREAAT: Kevaditi õitsev Tooming
Ütlesid, et mitte keegi ei tea, mis elu sa praegu elad. Mina natuke tean, sest sinu teadmiste hulk sellest, mis maailmas just hetkel sünnib – pisut globaalsemas mõttes kui meie oma künkal –, ei tule tuulest.
See on enda elukogemuste ja uue informatsiooni järjepidev analüüs. Lammutada ja šokeerida meeldib sulle nüüdki, aga kes tahab, oskab näha selle taha.
Jaan Imelik
Saan sulle nüüd öelda, nagu sina mulle vähemalt kolmkümmend aastat tagasi ütlesid, kui mingis elukeerulisuses sinu käest nõu küsisin. Sa vihastasid tookord ja kõrgendasid häält: “Ma ei ole sinu isa ega õpetaja! Ma olen lavastaja.” (Tõe huvides lisan, et teatriproovides sa ei karjunud.) Nüüd ma saan sellest aru, siis olin õnnetu.
Ma ütleks nüüd omakorda kuidagi nii: “Sa ei ole mu isa ega õpetaja. Sa ei saa mind keelata. Sa oled Jaan Imelik!”
Oled mees, kes kirjutab Maalehes ja mujal ka vahel. Sind pole kunagi igav lugeda. Ja isa oli sul ka kirjanik. Ma ei arva, et te ses kirjutamises sarnased oleksite, aga mingi geneetiline värk ... küllap sa seda ikka ka usud, peale muu, mida uskuda.
Su eakaaslased, need, kes mäletavad, ütlevad, et olid Voldemar Panso lemmik. Ise oled mulle rääkinud, et Panso su meelest õpetas ennekõike näitlejaks ja näitlejaid. Hakkasid lavastama ja seoses sellega jäid sul su oma osad tegemata. Kas pole imelik, et nüüd mängid elus ja kirjas?
Imelikku sa mängisid ka “Kevades” ja mul on see koolipoisieast meeles. Need lendavad kommid su taskust ja käed kandlel, kusagil seal väga ammu.
Sa ei taha sellest rääkida, aga mul on mälus, isegi rohkem kui mõni raamat.
Mul on see ka peas kinni, kuidas sa hoolid eestlastest ja meie sugulasrahvastest. Ise olid eesti rahvalaulu asjaga ajast ees või ehk hoopis panid praegusele rahvalaulude elusaks laulmisele aluse. Omaaegse “Kihnu Jõnni” laule teavad meist nooremad peast ja teevad neist omi variante.
Merimees menneb merele
Üks su praegusi lemmikuid teatris Mait Malmsten ütles kord mulle, et tema lemmiklavastus on just see “Jõnn”. No see oligi – parema sõna puudusel rokenroll.
Ugala “Rahva sõda” oli ajast sada kilomeetrit ees, nii et tema aeg isegi praegu veel üleüldiseks mõistmiseks käes pole. Äkki see aeg ei jõuagi? Ei ole harv, et su lugudes on hoopis hoiatust. Kui osata lugeda või kuulata.
Kui ma nüüd ise vaimustusega näiteks Piiterist kirjutan, oled just sina see mees, kes meelde tuletab, kelle luudel see kultuurilinn lasub. Sama jutt Permi kohta. Kui seal olin, sa lausa käskisid: “Otsi meie esivanemate jälgi, Margus! Ära konda nii palju teatris!”
Sus on midagi aegadeülest ja -tagust, mis paljudel meelest kipub minema. On isegi siis, kui kirjutad seriaalidest, mida vaatad. Viha “saksapoiste” ülbamise vastu – mis nad siis tulevad meie õue peale...Ela, Jaan, Uku Masingu elusamust. Ja kirjuta ikka.
