Kunstisaksad piinlevad sõjapaos maal

Enamasti kirjutatakse millestki sellisest, mis avalikkuse tähelepanu all ja kus inimesed ise usinalt kohal käivad. Aga on ka erandeid, nagu Veiko Õunpuu film “Roukli”.

Mind ähvardas veel pool tundi enne magusal õhtusel ajal olnud seanssi jääda filmi ainsaks vaatajaks. Õnneks kogunes saali veel viis inimest, millest muidugi ei piisa kinovaatamise ühiskondliku sündmuse tunnetuse saamiseks, kuid on ikkagi parem kui üksi kodukino taga istumine.

See inimeste saali mitteilmumine on väga loogiline, sest Õunpuu neljas mängufilm tähistab teekonda, kus autor liigub kindlalt suunas, et teeb filme üha enam peavoolu ja selle professionaalsuse kriteeriume teadlikult eitades ja eirates.