Jaan Tooming: Igav liiv ja tühi väli
Kuhu jääb lubatud pinev draama?
Nüüd on seda sarja näidatud meil juba mitu osa, kokku on neid tosin. Oma arvamuse olen tekitanud kolme osa järel. Arvan, et sellest piisab küll, et oleks võimalik midagi öelda.
Võtan aluseks kriteeriumi, et sarja “Mustad lesed” reklaamiti kui draamasarja. Kahjuks aga seda ta küll ei ole, sest pole mingit pinevat draamat. On vilets käsikiri, vilets kaameratöö ja täiesti olematu lavastajatöö. Näitlejad mängivad, kuidas vaim peale tuleb, seriaalil pole oma nägu, pole huvitavat pilti, ja ka heli ei toeta pilti ega näitlejate mängu.
Algas kõik hirmus põnevalt – kolm meest lendas mootorpaadiga õhku. Kõik kolm oleks pidanud surma saama, kuid üks jäi ikkagi elama. Põnevust pidanuks justkui üleval hoidma rahahunniku leidmine, kuid sellele järgnev uimerdamine ekraanil on olnud lihtsalt igav ja tühi, nagu teame Juhan Liivi tuntud luuletusest.
Nagu juba mainisin, pidi “Mustad lesed” olema draamasari, aga tegelikult näeb ekraanil lobisemist – puhas pettusevärk. Kolmanda osa lõpus inimese kukkumine ülemise korruse aknast tänavale ei anna veel põnevust, see on lihtsalt laip. Põnevuse tekitamiseks oleks ikkagi vaja näidata, mis selle ümber toimuma hakkab. Kahjuks aga midagi ei juhtu.
Ehk järgmistes osades hakkab midagi juhtuma, loodame. Ma pole originaali näinud, võib-olla Soome algupärandil on stiili ja põnevust, kuid meie variandil pole nägu ega tegu.
Näitlejatest paistab ainsana silma Anne Reemann, kes tõesti elab oma osas. Tema iga näoilme on väljendusrikas ja tähenduslik, teda on tõesti huvitav jälgida. Jah, Reemann on võluv näitleja. Kuid teised ei suuda tõusta kunsti tasemele, isegi väga hea näitleja Mait Malmsten kordab abitult iseennast.
Ja sisu – jälle laibad ja raha, nagu ei olekski maailmas muid teemasid, mis võiksid meid huvitada.
Kas veel vaadata järgmisi osi? Ma küll ei viitsi aega raisata. Kui saab tagantjärele vaadata, siis ehk lappan seda Anne Reemanni pärast, vaatan episoode. Kahju, et isegi kopeerida ei osata meil tasemel.
Varem oli meie televisioonis ka Soomest kopeeritud seriaal “Kerge elu”. Selles mängisid väga hästi Helena Merzin ja Andres Tabun. Sel seriaalil oli oma nägu – stiil ja põnevus, oli väga hea kaameratöö, mis meie seriaalides on väga haruldane nähtus.
Ainuke vaadatav Eesti seriaal on praegu “Naabriplika”, kus totrus on viidud peaaegu lõpuni, igatahes on väga head tüübid oma tobeduses, labane grotesk ajab isegi vahel muigama. Ning see kompenseerib “Naabri-
plika” puudused nagu vilets kaameratöö ja ka peaaegu olematu lavastus.
Saadaks õige kellegi õppima
Kas pole ikkagi aeg saata keegi andekas noor inimene Taani või Norrasse telekunsti õppima? Ehk siis teeksime tõesti hüppe selles suunas, mida suudavad ekraanile paisata Taani ja Norra sarjameistrid. Ma saan aru, et seal panustatakse kvaliteeti teadlikult, loomulikult on lisaks headele ideede genereerijatele vaja ka väga häid tegijaid. Raha nõuab see kõik samuti loomulikult rohkem, kui Eesti suudab oma telendusse panna.
Aga kuni me ise ei ole suutelised häid telesarju tegema, vaataks parema meelega välismaist kvaliteetset loomingut. Olgu pealegi Norra või Taani oma, kuid peaasi, et on kunst, mitte igavus ja tühjus.
