“Kui kas või üks inimene leiab endale sellest raamatust sobiva ravimeetodi või saab lootusetu vähijuhtumi puhul abi doktor Nikolai Ševtšenko meetodist, pole koostaja vaev olnud asjatu. Ehk leiab alternatiivravi otsija selle raamatu just siis, kui kõige rohkem abi vajab – loodame, et saatus seda soovib,” on öelnud viieosalise raamatusarja koostaja Heldur Jõgioja.
“Kaika Lainest Vangani”, väärikas pealkiri võimsale raamatule. Vaevalt et leidub mõnda kesk- või vanemaealist eestlast, kes poleks Lainest kuulnud. Kui ise pole Kaikas ukse taga abi otsimas käinud, on seda teinud mõni sõber, tuttav, kolleeg, sugulane. Lainet peetakse Eesti rahvameditsiini tugisambaks, ja see ei ole liialdus. Aga miks just Bulgaariast pärit Vangani?
“Sellepärast, et kui Kaika Laine on meie ravitsejate verstapost, siis pime Vanga oli Euroopa verstapost. Mõlemad elasid noorpõlves läbi raske õnnetuse, mis muutis nende elu ja sundis soovitud elukutse asemel tegelema hoopis ravitsemisega. Ja neid saatis suur edu ja rahva armastus,” on Heldur Jõgioja võtnud kokku oma tunnetuse mõlema selgeltnägija ja ravitseja puhul. Nende kahe vägeva vahele mahuvad tuhanded ravitsejad ja sadade rahvaste aastatuhandete tarkused paljude haiguste olemuse, nende leevendamise ja ravi kohta.
Kooli- ja rahvameditsiini piirimail
Tooreid kapsalehti liigesevalu või põletikulise rinna puhul soovitab juba nii mõnigi arst, ent kuidas panna meedikuid uskuma, et varahommikul taimedelt kogutud kastevesi parandab nägemist, sest veel on mälu, ning külmutatud veel koguni imelised raviomadused? Või et keedetud männikäbid võivad olla tõhus insuldiravim ja puju kui tüütu umbrohi ravib epilepsiat. Nende tõdemustega harjumine võtab aega.
Siinkohal tunnen uhkust oma arstist ema üle, kes julges sügaval nõukogude ajal kirjutada oma patsientidele saatekirju Laine Rohu “vastuvõtule”. Siis, kui oli näha, et tavameditsiin on jõuetu, ja kui inimene ise palus. Saatekirja oli tol korral vaja võimaliku tagakiusamise vastu, mida rahvaravitsejate suhtes aeg-ajalt korraldati.
Aga – kas üks üldse peab teist välistama? Vahel võib ju abi olla kõigest korraga. Kas tänu eri ravivahendite koosmõjule või inimese usule paralleelsetesse võimalustesse või kõigest korraga tekkinud sünergiale võibki lõplik tervenemine toimuda. Kuulasin just hiljuti ühe Šveitsi arsti ettekannet, kus selgus, et mitmes Šveitsi ja Austria haiglas on hakatud ühendama klassikalist arstiabi, Tiibeti traditsioonilist meditsiini ja nüüdisaegset psühhoteraapiat. Tänu sellele on patsientide ravi mitu korda efektiivsem kui vaid ühe spetsialisti juures käies.
Küüslaugurünnakuga küüneseene vastu
Kooli- ja rahvameditsiini “kombolahendust” kogesin omal nahal alles selle aasta alguses. Nimelt diagnoositi mul jaanuaris elus esimest korda suurel varbal küüneseen. Olin jahmunud. Kui pealinna elatanud erialaarstilt kuulsin veel, et ainuke viis sellest vabaneda on teha läbi pool aastat kestev ülitugev tabletikuur või vastasel juhul levib seen ka mu teistele varba- ja hiljem ka sõrmeküüntele, olin lausa šokis. Kas tõesti mitte mingit muud võimalust pole? Ei.
Olgu öeldud, et kuuri ülitugevust peegeldab ainuüksi see, et patsiendile ei tohi seda ravi määrata enne, kui veenivere analüüsiga on kindlaks tehtud, et maks (eeldatavalt) kogu sellele mängule vastu peab. Kuuri ajal võib rasestumise samuti heaga ära unustada, sest loote väärarengu tõenäosus on väga suur. Püha müristus! Mis siis saab!?
Läksin kõigepealt koju ja hakkasin internetist uurima. Selgus, et minu küüneseene ulatusega, umbes 50 protsenti haiget küüneplaati, peaks saama päris edukalt ravida spetsiaalse raviküünelakiga. Ostsin laki, mida hakkasin kasutama igal hommikul ja õhtul. Aga paralleelselt, usaldades sisemist häält, hakkasin kasutama ka omaenda uriini, milles varvast hommikuti ja õhtuti enne laki pealekandmist leotasin.
Nädala pärast tuli teadmine, et see kõik on hea, aga vaja on veel midagi. Midagi veel kangemat. Nagu näiteks küüslauk. Juhhuu, see äratundmine tuli nagu välk selgest taevast ja tundus väga õige! Hakkisingi küüslaugu imepeeneks ja mässisin kilekotiga suure varba ümber. Tegin seda kahel ööl järjest ja teisel hommikul varvast nähes teadsin, et asi on otsustatud – küüslauk on põletanud seene kasvu kinni. (Mul oli varvas isegi kergelt põletusjälgedega – seega ei maksa küüslaugu rammu alahinnata!)
Täiesti võimalik, et ilma laki ja uriinita ehk eeltöötluseta poleks see nii kiiresti juhtunud. Tagantjärele raske öelda. Samuti ei tea ma, kas oleksin pidanud küüslaugukompressi kordama, kui ma ei oleks profülaktika mõttes ja ülikohustetundlikult veel viis kuud korrapäraselt igal hommikul ja õhtul lakki küünele määrinud. Aga sellest, et seen sai esmajoones tänu küüslaugušokile peatatud, ei ole kahtlustki. Ja muidugi üks asi veel, mis polnud kindlasti teps mitte väiksem “komponent” kui kõik teised – ma uskusin, et saan terveks, ilma pool aastat kestva mürgise kuurita. Nii küüslaugust kui usu väest on selleski raamatus palju juttu.
Ei saa olla juhus, et just selle loo kirjutamise ajal teatab kõrvaltoast arvuti tagant mu elukaaslane, et Suurbritannias on hakatud suuri ja vanu, kultuuriloolise või emotsionaalse väärtusega puid küüslauguvedelikuga süstima, et peatada seente vohamine tüves. Ahhaa!
Kui tänapäeval oskame maarohtude ravitoime üle pigem imestada ehk imeks panna, siis varasemas eesti keeles on “imestama” tähendanud imega äratäitmist, ülekülvamist – ehk terveks tegemist. Kasutagem siis seda jõudu, mis meile loodu(se) poolt on antud ja imestage end terveks.
Heldur Jõgioja (1936–2010) oli armastatud muusik, helilooja ja ansambli Suveniir asutaja, kirjanik ja ajakirjanik. 25 aastat sõprust Kaika Lainega ärgitasid teda koguma nii meie kohalikku rahvameditsiinipärandit kui ka tõlkima paljudest keeltest selgeltnägijate ja teadjainimeste tarkusi ning retsepte. Need teadmised on aidanud paljusid kaasmaalasi lootusetutes olukordades ja taastanud usu tervenemisse.
