Vanaproua oli aktiivsest lavaelust loobunud ja teatritöö enam ka tema õhtuid ei täitnud. Tutvuste kaudu soostuski ta mind vastu võtma. Ütles, et ongi õhtuti üksi igav, tulgu ma siis pealegi, ja nii leidsin end ühel õhtul Aardla tänava tüüpkorteris.

Õhtu läks ruttu ja huvitavalt, Herta oli sellegagi nõus, et meie vestlus lehte läheb, täpsemalt oli ta sellega nõus paar päeva, siis anti mulle teada, et … jutt oli kuidagi liiga … avameelne ja et pangu ma need paberid siiski sahtlisse. Meie toonase vestluse avaldamist ta ei soovinud.

Küsimusele, kas jutt peab igaveseks sahtlisse jääma, vastas auväärt matroon, et noh, eks vaata, kui mind ükspäev enam ei ole, siis jah … tee mis tahad. Nii seisid üheksa tihedalt täis kirjutatud lehte toimetuses töölaua sahtlis viis aastat. Intervjuu praegune avaldamine on kummardus armastatud näitlejanna pikale ja huvitavale eluteele.

Kõik, mida Herta oleks arvanud liiga isiklikuks ning mille pärast ta toonagi muretsema hakkas, jäi siit välja. See jäigi sinna, tema toa laua taha. Ülejäänu on siin.