Omade tähtsusest
Kurb oli nüüd ta silmadesse vaadata. Arvan, et poleks kosutavamat tunnet kui teadmine, et lapsed ja lapselapsed jätkavad su elutööd samasuguse kire ning hoolimisega.
Maaleht ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on aasta põllumeest valinud juba 15 aastal ja mulle jäi žürii suvistest hindamiskäikudest meelde üks oluline detail.
Pea kõigi kolmeteist väärika nominendiga tuli jutuks, et nad ise või keegi nende järeltulijatest on jätkanud tehtud tööd. See on pööraselt rõõmustav, kui noored võtavad edasi viia vanemate ja vanavanemate tegemised.
Sama toimub viljelusvõistlusel, kuhu isade asemel on kõrgeid saake püüdma tulnud nende pojad või tütred – Mihkel Mändla, Piibe Post jt.
Põllumehed on tagasihoidlik seltskond. Üks varasemaid aasta põllumehi lööb seltskonnas silmad maha, kui peab saavutustest kõnelema, ja ütleb viisaka naeratuse saatel vaid, et “midagi peab ju tegema”. Ometi on temasugustel tegelikult sisu, mida mujal kohtab harva. Nad ei tegutse ainult enda nimel, nad kujundavad pildi kogu Eestimaast, nad hoiavad majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt terveid maakondi.
Põllumees tõstab häält vaid siis, kui keegi süsteemselt liiga teeb. Sügisel kees katel üle. Piimahind on kukkunud alla tasuvuspiiri, sigalate uksed kinni. Keerulised ajad sunnivad uuele nutikusele, paindlikkusele. Mulle meeldib, et põllumeestes jagub seda sümpaatset positiivset jonni.
Värske aasta põllumees Romet Rässa ütleb, et väiksemat tootmist ehk on võimalik ka praegu alustada, suuremas mahus vaevalt. Nii on olemasoleva edasiarendamisel, pereliinidel eriline roll ja koht.
Tänavu on taas ilmunud ka põhjalik raamat, mis liidab läbi persoonilugude meie põllumajanduses viimastel aastatel toimunu terviklikuks looks.
