Eestirootslaste tegevus Kaitseliidus 1920ndatel ja 1930ndatel: Noored Kotkad, Kodutüred ja Naiskodukaitse

Kaitseliidu noorte eriorganisatsioon Noored Kotkad asutati 27.05.1930. Sellel päeval kinnitas Kaitseliidu vanematekogu Noorte Kotkaste põhimääruse ja valis Noorte Kotkaste peavanema.

Organisatsiooniliselt sarnanesid Noored Kotkad Kaitseliiduga, jagunedes malevateks. Malevad omakorda malevkondadeks ja viimased rühmadeks ning peredeks. Eriorganisatsiooni eesmärgiks on kasvatada noori «vaimselt ja kehaliselt mehisteks meesteks, tublideks ja tulisteks isamaalasteks ja kasulikkudeks Eesti kodanikkudeks ning istutada noorte südamesse vankumatut rahvusluse ja kodumaa armastuse aadet, et neist võrsuksid ausad kodumaa pojad ja tema vabaduse ning rippumatuse kaitsjad».

1. augustil 1930. aastal kinnitas peavanem Lääne maleva vanemaks ühisgümnaasiumi direktori Üksti ja 28. augustil 1930. aastal pealikuks Herbert Rosenbergi. 1934.a. koosnes malev 37 rühmast 634 noorkotkaga⁷⁸.

Noorte Kotkaste tegevust on kirjeldanud ühisgümnaasiumi vilistlane Heino Noor oma mälestustes: «Oluline oli ka tegevus Noorte Kotkaste mererühmas «Urmas» Kaitseliidu meredivisjoni juures. Õppisime navigatsiooni, tundsime merekaarti, meil oli õppelaev «Urmas» (6 br.tonni). 21 «Urmase» poisi seas oli /.../ kaks rootslast»⁷⁹.

Kahjuks ei maini Noor nimeliselt, kes olid need tema rannarootslastest kaks kamraadi. Noorest aasta hiljem lõpetanud rootsi klassis on üheksa eestirootslasest noormeest, kuid kes neist täpselt Noorte Kotkaste rühma kuulus on olemasolevate andmete põhjal võimatu väita⁸⁰. Arvestades Noorte Kotkaste rühmade komplekteerimispõhimõtteid, võib siiski kindlalt väita, et tegemist oli Haapsalu Rootsi Gümnaasiumi õpilastega.

Vormsile ei tekkinud Noorte Kotkaste rühma pikka aega. Ühest küljest oli kindlasti põhjuseks sobiva juhendaja puudumine, kuid peamiseks põhjuseks pigem taas rahvusluse toonitamine organisatsiooni eesmärkides, mis ei haakunud aga kuidagi rannarootslusega. See, et üksikud rannarootslased olid Noorte Kotkaste ühisgümnaasiumi rühmas, näitab pigem tolleaegse direktori Üksti tubli tööd ning oskust leida rootslaste suhtes õige lähenemisnurk, rahvuslust liigselt toonitamata.

Noorte Kotkaste merirühm tekib Vormsile alles 1939. aastal Peastaabi registrinumbriga 913. Kasutatud materjalides on see suurima registreerimisnumbriga Noorte Kotkaste rühm ja kuna numbreid anti registreerimise järjekorras üleriigiliselt on täiesti tõenäoline, et Vormsi rühm oli kui mitte kõige viimane, siis kindlasti üks viimaseid terves Eestis. Mererühma kotkaks (juhiks) kinnitati alates 19.05.1939 Kaitseliidu Üksikmererühma pealik Hugo Mickelin ning 6 poissi jõudsid teha ka katsed.

Käskkiri nr. 6 (104) 4. mail 1939.a. §2 ütleb: «Kinnitan pesakotka katses Vormsi merirühmast – algajad Algot Lindström, Aksel Arvik, Harald Ilme, Edvin Selin, Viktor Grauberg ja Anders Ahlkvist arv. 19.05.1939 a.⁸¹. Nimed näitavad, et osaliselt on tegemist Kaitseliidu Üksikmerirühma liikmete poegadega.

Ka Kaitseliidu puhul oli näha sama pere erinevaid põlvkondi, nii et Noorte Kotkaste rühma loomisega tekkis juurde täiendav põlvkondade kiht. Selliselt oli selle organisatsiooni loomine mõeldud ju ka algselt – isad Kaitseliidus, emad Naiskodukaitses, pojad Noorte Kotkaste organisatsioonis ning tütred Kodutütarde liikmena.

Paraku ei toetanud rannarootslastest poiste puhul organisatsiooni teket ja sellega liitumist rootsikeelne haridussüsteem, sobivate noortejuhtide puudumine ning rahvuslust toonitav retoorika. Tütarlaste puhul lisandus veel naise ja tütarlapse roll ning positsioon kogukonnas, mis surus nad väga kindlatesse raamidesse.

Kuigi Naiskodukaitse liikumine Vormsil siiski tekkis, ei olnud Kodutütarde organisatsiooni loomiseks aeg küps ning tütarlastele suunatud organisatsioon jäi loomata. Võimalus, et ühisgümnaasiumis õppivad rannarootsi tüdrukud olid Kodutütarde organisatsiooni liikmed kooli juures tegutsevas rühmas, on täiesti olemas. Eriti arvestades juba eelnevalt märgitud koolidirektori tarka tegutsemist.

Eestirootslaste tegevus Naiskodukaitses

Esimesi Lääne maleva malevkondade naisorganisatsioone hakati looma juba 1925. aastal. Peale ajutiste põhimääruste kehtima hakkamist 1927.a. hakkas Naiskodukaitse formeeruma sarnaselt tema hilisema mudeliga.

1928. aastal oli Lääne ringkonnas 17 jaoskonda 212 liikmega. Naiskodukaitse Lääne ringkonna juhatuse pöördumine 1928. aasta septembris iseloomustas väga ülevaatlikult organisatsiooni hetkeseisu ning probleeme: «/.../ Meeste taktikalistel õppustel ja laskevõistlustel on naised ikka toitlustamist korraldanud/.../ Isamaalise kasvatuse alal on Läänemaal väga palju tööd. Maapinna vähese viljakuse tõttu on läänlased vaesed ja vähese haridusega. Selle tõttu ei anna nad endile ka veel rahvustundest ja omariiklusest aru. Läänlaste hinges ei ole veel juurdunud arusaamine et nüüd rahvas ise valitseb ennast. Ei ole veel kohusetunnet ühiskonna vastu. Ei tunta ka küllalt eesti rahva minevikku./.../ Sellepärast on Lääne naiskodukaitse ringkond ka oma tähtsamaks ülesandeks säädnud tutvustamise rahva minevikuga, rahvustunde tärkamise, kohusetunde kasvatamise ühiskonna vastu ja omariikluse idee kasvatamise... NKK Lääne ringkonna juhatus»⁸².

Taas rõhuti rahvustundele ja eestlusele, kuid arvestades naise positsiooni rannarootslaste kogukonnas ei omanud see isegi tähtsust. Vormsi naised olid rõhutatult traditsioonides kinni, näiteks rahvarõivaid kanti massiliselt kuni Eestist lahkumiseni 1943.–1944. Seda mitte ainult pidupäevadel, vaid igapäevaselt – ennesõjaaegsetel fotodel on kaasaegses rõivastuses tütarlapsi näha alles kolmekümnendate lõpus.

Ka Kaitse Kodus ning Lääne Maleva Teatajates on mitmeid olukirjeldusi kokkupuudetest rannarootsi naistega. Üks kirjeldab kinobussi väljasõitu Pürksi Põllutöökooli: «Kooli sisekord oma traditsiooniliste kommetega ja äärmise distsiplineeritud tagasihoidlikkuse ja korrektsusega tuletas meelde teatavas mõttes sõjakooli korda. /.../ Kõik naisõpilased peaaegu eranditult kannavad rahvariideid. Musti pikki pliseeritud kleite, jalas paksi villaseid sukke tingimata eredates värvides, pastlataolised kingad jalas, kõigil pikad patsid, käivad nagu nunnad»⁸³.

Sarnane olukirjeldus on olemas ka hilisemast ajast kodutütarde juhtide väljasõidust Vormsi saarele, kus noored on siiralt hämmingus vanade kommete rohkuse ja rahvarõivaste kandmise üle⁸⁴.

Kõigest hoolimata Naiskodukaitse Vormsil siiski tekkis. Maleva pealiku käskkirjaga nr. 24 15.05.1934 kinnitati Naiskodukaitse Vormsi jaoskonna esinaiseks Louise Väeden⁸⁵. Samas ühtegi märki sellest, et kinnitamisele oleks järgnenud ka mingi sisuline tegevus, ei ole pikemat aega. Järgmine märk Vormsi rühma tegevusest on alles septembris 1937, kui Naiskodukaitse Vormsi jaoskonda võetakse liikmeks Milja Källe, Agnetha Lindström, Marta Appelblom, ja Ragnhild Nyman⁸⁶. Võimalik, et Lindström ja Appelblom olid ühed esimesed rootslannad, kes organisatsiooni liikmeks astusid. 1938. aastal astus organisatsiooni veel 11 naist, neist 4 rootslannat⁸⁷ ning 1939. aastal 3 naist, kelledest 2 olid rootslannad⁸⁸. Taas torkab silma, et peamiselt olid naiskodukaitsesse astujad kaitseliitlaste abikaasad või hõimlased nagu näiteks Katarina Friberg, Katarina Berggren, Maria Appelblom jt. Käesolev loetelu ei ole kindlasti ammendav ning võimalik, et tegelikult oli naiskodukaitse rühm suurem. Näiteks on olemas teade, et Vormsi jaoskonnas on Koidu Eugaste nime muutnud Väedeniks⁸⁹ (läbi abielu Villem Väedeni venna Leoga) ning samuti pealik Mickelini pöördumine Ida Kalffi poole, kellest oli vahepeal saanud Vormsi jaoskonna esinaine⁹⁰. Viimase kahe puhul on aga liikmeks arvamise käskkirjad puudu, mis annab võimaluse arvata, et puuduvaid käskkirju võib olla veel enam.

Ida Kalffi asemel sai jaoskonna esinaiseks eestlanna Milja Källe, kes oli kaitseliitlase August Källe abikaasa. Sellega seoses avaldas Vormsi Üksikrühma pealik Hugo Mickelin Lääne Maleva Teatajas pöördumise: «Tervitan pr. Milja Källe’t tema asumisel naiskodukaitse Vormsi jaoskonna esinaise kohale. Loodan, et kestab edasi meie kodukaitsjate ühine sõbralik ja ülesehitav koostöö, mis leidnud hääd suhtumist ja mõistmist paremalt. Samuti loodan, et alles teotsemisele ärganud Vormsi naiskodukaitse pere, leiab teie asjalikul juhtimisel õige intensiivse tegevuse ja töösuuna. Seniks jõudu tööle! H.Mickelin»⁹¹.

Tundub, et hoolimata oma väiksusest ja rahvuslikust kooslusest sai Naiskodukaitse jaoskond oma töö lõpuks ka käima ning vahetult ennem organisatsiooni likvideerimist suudeti näidata Lääne Maleva teiste üksuste foonil ühe ürituse raames koguni silmapaistvat tulemust. Nimelt viidi 01.01- 01.03.1940 läbi Naiskodukaitse Lääne Ringkonna sanitaarkorjandus.

Vormsi naised suutsid korjata 101,05 Kr, mis oli 37 jaoskonna seas 6. tulemus, suurim summa tuleb Haapsalust 237,10, väiksemad on Kärdla 0 Kr ja Haimre 1,50 kr). Ringkonna abiesinaise pöördumises tehti Vormsi naistele kaudselt ka kummardus, kuid pöördumise toonis oli juba märgata peatse lõpu aimdust: «Eriti agarad olid korjamises mõned vähemad jaoskonnad, kuna ainult Kärdla jaoskond nähtavasti asja tõsidusest täiel määral aru ei suutnud saada, korjanduslehti tühjalt tagasi saates, vabandades erakordse ajaga. Selle juures unustas aga, et just erakordne aeg meilt kõigilt nõuab erakordset üksmeelt ja ohvreid»⁹².

Paraku ei ole rannarootslannade tegevusest Naiskodukaitses rohkem teada. On veel olemas 1938. aasta statistika NKK Lääne Ringkonna kohta, mis ütleb, et 1938. a. oli ringkonnnas 40 jaoskonda 1085 liikmega. Rahvuselt oli liikmeskonnas: eestlasi 1064, rootslasi 10, sakslasi 4, poolakaid 4 ja venelasi 3⁹³. Isegi, kui 1939.–1940. rootslannade arv kahekordistus oli neid organisatsioonis siiski ebaproportsionaalselt vähe.

Kokkuvõtteks võib öelda, et eestirootslaste traditsiooniline kogukonnakeskne elukorraldus aga ilmselt ka ebapiisav eesti keele oskus ei soodustanud eestirootsi naiste integreerumist ühiskondlikku ellu ning kuigi see kolmekümnendate lõpus selgelt kasvas, jäi see siiski võimalikust väiksemaks.

Kokkuvõte

Käesolevas töös tulid välja eestirootslaste erinevused meelsuses ja suhtumises Eesti Vabariiki ning riigikaitsesse esimesel iseseisvusperioodil. Vaadates aga veel hilisemaid ehk 1941. aasta sündmusi, ei olnud eestirootslaste käitumisel eestlastega võrreldes enam mingeid erinevusi.

Tegutsemisjooned ei jooksnud rahvuste järgi, näiteks Vormsil toimunut võib võrrelda suvalise teise piirkonnaga Eestis. Ka Vormsil oli inimesi, kes läksid Nõukogude võimuga koostööle ja olid ka inimesed, kes nad hiljem sakslastele välja andsid. Ka Vormsilt küüditati 1941. aasta suvel kogukonna juhtfiguurid ning mobiliseeriti mehi Punaarmeesse. Ka rootslaste seas oli mehi, kes jäid Punaarmeesse, aga enam oli neid, kes poolt vahetasid ning sakslaste poole üle läksid.

Omamoodi isegi rahvusvahelist vastukaja põhjustas Vormsilt pärit Anders Ahlbergi tegevus, kes ühines Soomepoistega, kuid keda peeti venelaste salakuulajaks ning kes hiljem õppelaagris olles ühel ööl ka venelaste poole üle jooksis.

Oli inimesi, kes üritasid olukorda ära kasutada ning kaaskodanike, isegi hõimlaste vara endale saada. Oli mehi, kes liitusid omakaitsega ning kes enda kätte vangi sattunud punaarmeelased pikema jututa likvideerisid. Erinevusi enam ei olnud ning kolmekümnendate teisel poolel alanud integreerumise viisid lõpliku nivellatsioonini 1940.–1941. aasta sündmused Eestis.

78 Noorte Kotkaste Lääne malev. (1935, juuli). Lääne Maleva Teataja, 14, lk. 29-31.
79 Noor, H. (2004). Saatuseaastal 1939 Haapsalus. Kultuur ja Elu, 3, 58-61.
80 Haapsalu Gümnaasiumi vilistlaste nimekiri. (s.a.). Haapsalu Gümnaasium. [2014, märts 17]. http://www.hg.edu.ee/?Vilistlased#1930
81 Roosimägi, H. (1939). Noorte Kotkaste Lääne maleva vanema käskkiri nr.6 (104) . Lääne Maleva Teataja, 9/10, lk. 97-98.
82 NKK Juhatus (1928). Naiskodukaitse Lääne ringkonna aruanne. Lääne Maleva Teataja, 5.
83 Rändkinoga saartel. (1929, mai). Kaitse Kodu, 19, lk.456-457.
84 Kodutütarde juhtide õppepäevad Haapsalus Uuemõisas. (1936, september). Kaitse Kodu, 18, lk. 653-654.
85 Soo, K. (1934). Naiskodukaitse. Käsukiri Lääne malevale. nr.24. Lääne Maleva Teataja, 9/10.
86 Naarits, K. (1937). Naiskodukaitse. Lääne Maleva pealiku käsukiri. nr.50. Lääne Maleva Teataja, 16/17, lk.165.
87 Naiskodukaitse Lääne Maleva pealiku käskkiri nr.10 (1938, veebruar). Lääne Maleva Teataja, 3/4, lk.43.
88 Naiskodukaitse Lääne Maleva pealiku käskkiri nr.11 (1939, veebruar). Lääne Maleva Teataja, 3/4, lk.33.
89 Lääne Maleva pealiku käskkiri nr.25 (1938, mai). Lääne Maleva Teataja 9/10, lk.87.
90 Mickelin, H. (1938, oktoober). Üksuste pealikute teadaanded ja korraldused.Tänuavaldus. Lääne Maleva Teataja, 19-20, lk.181.
91 Mickelin, H. (1938, oktoober). Üksuste pealikute teadaanded ja korraldused.Tervitus. Lääne Maleva Teataja, 19-20, lk.181.
92 Võsu, A. (1940). N.K.K. Korjanduse tulemused. Lääne Maleva Teataja, 7/8, lk.76.
93 Naiskodukaitse Lääne Ringkond 1928-1938. (1938, mai). Lääne Maleva Teataja 9/10, lk. 85-86.