Viimsi esimene vallavanem: Inimesel peab loodus olema!
Kelvingi küla ajalugu algab 1993. aastast, kui Vene piirivalve väed jätsid endast maha Viimsi rannikualale ehitatud lasketiiru. Ehkki plaane oli teisigi, eraldati seal 36,6 hektarit maad siiski valla munitsipaalmaaks. Mees näitab uhkusega Kelvingi küla. Vanast sõjaväe kolmekorruselisest lasketornist on külarahva rahaga ehitatud lasteaed ja noortetuba. Lasteaias on kaks rühma, kummaski 16 last. Kuusk maja ees, mis küla algusaastail sinna istutati, on sirgunud juba rohkem kui paari mehe pikkuseks. Seekord sai veel redeliga tuled peale upitada, aga järgmisel aastal tuleb kraana tuua.
Nii nagu kuusk külakeskuse ees, on kasvanud ka Kelvingi küla. Siin on tehnovõrgud jalaste mänguväljakud, korvpalliplats, mis talvel töötab uisuplatsina, paadisadam ja Eesti Vabariigi presidendi poolt hinnatud kauneimad kodud ja kauneim küla, rand suplemiseks ja rohkesti metsa.
“Ühe asja tahaks veel teha,” ütleb külavanem, kes 1. novembril tähistas oma 80. sünnipäeva. “Mere äärde ehitame paadikujulise laululava, siis on hea jaanipäeva ja muid tähtpäevi pidada.” Kodused küll ütlevad, et võiks ükskord ka puhata, aga Ants tahab ikka, et laululava valmis saaks.
20. detsembri tähistab Viimsi vald taasasutamise 25. sünnipäeva. Saatuse tahtel oli Ants-Hembo Lindemann valla taasasutamise juures üks võtmefiguure. 10. jaanuaril 1990 toimusid Viimsi külanõukogu esimehe valimised ja esimeheksvaliti Ants-Hembo Lindemann.
“1989. aasta lõpus oli Viimsis külanõukogu ja kaks suurt majandit – Pirita näidissovhoos ja S. M. Kirovi näidiskalurikolhoos. Toimus vägikaikavedu, kes esimeheks panna, kas esindaja Pirita poolt või Kirovi poolt,” meenutab Lindemann. 1980ndate keskel Viimsisse elama asunud mees töötas aga hoopis täna veidralt kõlava nimega asutuses Põllumajanduskomplekt. Tema asetäitjateks said Enn Vann Kirovist ja Kalev Peet Piritalt.
Eesmärk oli valla taastamine ja arengukava koostamine.
Oli vaja palju õppida, sest esimesest Eesti ajast pärit valdade põhimäärused enam ei sobinud ja tuli teha uus. Ehkki leidus firmasid, kes pakkusid raha eest arengukava loomise teenust, leidsid Viimsi mehed,et ainult nemad teavad, mis neil vaja on ja mida mitte, ning hakkasid ise tegema.
“Üheskoos seda tegime ja siis läksime Harju maavalitsusse, maavanemaks oli tookord Anti Oidsalu. Tema toetas mind,” meenutab Lindemann.“Kui mõnes asjas kahtlesime, saime temalt julgustust. Siis läksime ENSV ülemnõukogu presiidiumi seda kaitsma. Seal olid veel Keila linn ja Narva-Jõesuu ka. Meie arengukava uuriti põhjalikult. Ja hakati nokkima, et pole tuleva aasta eelarvet. Aga seda ei saanud olla, sest raha tuli ju Harju maavalitsuselt. Oidsalu tõusis ka püsti ja ütles, et nii on. Aga ikka oli eelarvet vaja. Mõtlesime siis, mis sinna panna. Lagi on niisugune hea asi, kust saab ikka arvusid võtta. Vaatasime lakke, panime eelarve paika ja helistasime Oidsalule, et kas nii sobib, tema soovitas mõnes kohas natuke korrigeerida ja nii läks.”
28. detsembril 1990 pidulikul koosolekul anti vallale Arnold Rüütli allkirjaga tunnistus, et Viimsi vallale on antud omavalitsusliku valla staatus.Üleandjaks oli ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli esindaja Arno Alman.“Võim anti käest kätte. Esimene vald Harjumaal taastatud,”kirjutas 4. jaanuari 1991 Harjuelu. “Vallavanema esimeseks tööks pidi aga olema käesoleva aasta eelarve lõplik kinnitamine ning Viimsi ja Prangli kooli valla hõlma alla võtmine.” Esimene vallavanem oli ühtlasi ka volikogu esimees.
Senine elu vallas sõltus tugevasti Kirovi kolhoosist ja Pirita sovhoosist, kes omavahel poolsaart jagasid. Nüüd oli vaja vald üles ehitada. Vallavalitsus ise kolis väiksest eramust Pirita näidissovhoosi peahoonesse. Valla arengukava üheks põhiliseks ülesandeks oli hakata ehitama väikekoole Püünsi külla, Viimsi alevikku ja Tammneeme külla. Esimesena läks käiku Püünsi kooli rajamine ja see sai valmis 1993. aasta sügiseks. Viimsi ja Tammneeme koolid projektist kaugemale ei jõudnud. Üks esimesi asju oli kiirabibrigaadi toomine Viimsisse, varem käis see Keilast. Viimsi haiglaga saavutati kokkulepe ruumide küsimuses.
“Üks tõsisemaid küsimusi oli keskkond – Viimsi valla territooriumil paiknes 19 suuremat või väiksemat väeosa. Ütlesin ikka teistele, kes meiega nügelema kippusid, naljaga pooleks, et ei tasu – me võime teile kallale tungida ja meil on tunduvalt rohkem sõjajõudu kui teil,“ muheleb Lindemann. Suuresti tänu tema läbirääkimisoskustele said need maad ja varad suhteliselt väikeste kaotustega üle võetud, suurem hävitamine ja purustamine jäi ära.“Nii saime omale Laidoneri mõisahooned, Rohuneeme raketibaasi maa-ala sealsete rajatistega, piirvalve kordonid, Keemia väeosa Lubja külas, antenniväljaku Leppneeme metsas. Ehkki kütuse terminaal Miiduranna külas ei tulnud vallale, jäi seegi tänu läbirääkimistele heasse seisukorda. Pringi sadam tuli üle vallale ja seal loodeti harrastada laste ja noorte purjesporti, aga hiljem läks sadam erakätesse ja hääbus. Valla algaastatel sõlmiti sõprussidemed Rootsi Kuningriigi Täby kommuuniga, Soome Vabariigi Porvoo maavallaga ja Norra Kuningriigi Sky kommuuniga.
1993. aastal toimusid uued valimised ja Ants-Hembo Lindemann jätkas vallavanemana. Uue koosseisu märksõnaks oli maareform. Tegeleda tuli maade erastamise ja tagastamise probleemidega. Õnnestus saada riigilt 200 hektarit varem sõjaväe poolt hõivatud maid. Teiseks oluliseks märksõnaks oli põllumajandusreform, mis ei meeldinud endistele suurmajanditele. 1995 tekkisid vastuolud vallavalitsuse ja volikogu vahel, mis lõppes vallavanema vahetusega.
Oli, mis oli. Mõned asjad on Ants-Hembol jäänud südamele kripeldama. Näiteks Randvere perekeskus, mis hakkas küll alguses kenasti tööle, aga siis lõpetas tegevuse. Praegu valutab ta südant Reinu tee rekonstrueerimise lõpetamise pärast.
“Üks inimene ei tee mitte midagi. See mis on tehtud, sündis koos teistega, kes oma mõtete ja ideedega appi tulid. Oleme alati läbi arutanud, kelle idee on parem,” tõdeb Lindemann. “Oleme ikka leidnud kompromissi – mitte, et lööd kirve lauda ja muud juttu pole.Sedasi midagi välja ei tule,tuleb asi läbi arutada, kuidas on parem ja mismoodi asi lahendada. Nii olen ikka toimetanud.”
Täna seisab Ants-Hembo Lindemann väsimatult selle eest, et Viimsist ei kaoks mets ja puhas keskkond. 2004. aastal kogusid viimsilased allkirju, et vastu seista ärimeeste survele poolsaare mets maha võtta ning sinna golfiväljak ja elamud rajada. Mets on elukeskkond, kus kasvavad puud ja taimed, muu hulgas ka mitut liiki haruldasi samblikke, seal elavad jänesed, rebased, kitsed ja põdrad. Ants ütleb, et loomi on siiski vähemaks jäänud kui alguses. Aga siiski – alles nägi ta pimedal detsembriõhtul Randvere tee ääres põtra, loomal silmad hiilgasid. Külavanem rõõmustab südamest külaplatsi äärde alles jäänud valgetüveliste kaskede, rannasopis talvituvate partide ja aedadele laskuvate harakate üle.
“Loodus ja meri on prioriteedid, need on olnud ja jäävad ning neid kaitsen viimase hingetõmbeni. Inimesel peab loodus olema, sest ilma looduseta pole ka inimest,” on ta veendunud. “Ja Viimsi vallale soovin, et ta jääks igavesti iseseisvaks!”
