MAALEHE ARHIIVIST | Vello Salo: Sellist usku pole maailmas olemas, mis tappa käsib
Lugupeetud prelaat, esmalt oleks hea teada, kuidas teie poole pöörduda — tiitleid ja nimetusi ju nii palju.
Pöörduge, kuidas soovite. Mulle tundub küll, et peaksin endale kunagi suurema kirstu tellima, et kõik see au, mis minu puhul on üles näidatud, koos minuga sinna sisse mahuks.
Au jääb ju maa peale alles.
Ei jää, meie head teod käivad küll meiega kaasas, aga meie nimed unustatakse varsti, mitte küll kõigi omad. Kunagi öeldakse võib-olla Bach, Beethoven ja Pärt, meie endi jäljed on väga tillukesed.
Hiljuti üllitasite 90ndaks sünnipäevaks oma elulooraamatu. Lugedes jäi mõnus tunne, et suhtute kogu elatud ellu ootamatu vabameelsuse ja laheda kõnepruugiga.
Olen püüdnud ikka kogu aeg ristiinimene olla, armastada kõiki, ka oma vaenlasi, nagu Jumal meid armastab.
Aasta 2015 oli üsna märgiline enamikule meist, küllap ka teile. Paljudele ka selles mõttes, et pärast meid tulgu või veeuputus…
Mis ajastusse puutub, siis toimub praegu üks infouputus, kus paratamatult vajame meelespead, mis on need teistest tähtsamad asjad. Piibliski tuleb üles leida need kõige tähtsamad. Kaua otsima ei pea, piisab esimese lehekülje lahtilöömisest, kust loeme: olge viljakad. Ongi kõik öeldud. See on meie olemise mõte ja mõõt. Piibel räägib ju teatavasti kujundites.
Olete oma pika elu jooksul väga palju ringi rännanud, suure osa sellest ka idapoolsetes maades. Oma raamatus väidate, et siis ei osanud te küll ette näha, et sealt kunagi nii suur vägivald siiapoole tulvab.
Kui keegi väidab, et ta usu nimel kedagi tapab, siis tuleb küll küsida, mis imelik usk see selline on. Jeesus Kristusel ei olnud mingit sõjaväge, Muhamed oli küll sõjamees, aga ta ei käsi kusagil kedagi tappa, vaid teeb vahet nn raamatu-usklike vahel, keda on vaja aus pidada … ja kui tuleb nüüd mingi islamikalifaadi-nimeline jõuk, siis need on lihtsalt mõrtsukad.
Läänt vallanud ja vapustanud teiseusuliste invasioon. Tean, et ristiusk ei suhtu ennustamisse hästi, kuid julgen ikkagi küsida: mis saab edasi?
Kust mina tean, ma olen ainult professor, mitte prohvet. Seda näevad nooremad, kes kauem elavad. Olin kord ühe futuroloogi loengul, kes põhjalikult esitas tulevikustsenaariume. Kui siis pärast küsiti, kas mõni tulevikunägemus ka täppi on läinud, vastas ta, et muidugi mitte. Ikka tuleb midagi või kedagi vahele, nagu tuli üks mees nimega Jeesus Kristus või Vladimir Iljitš või Mao Zedong. Võib-olla tuleb hoopis mõni kange eestlane, tulevik näitab.
Maalehe tiraaž on alati märksa suurem siis, kui lugeja leiab sealt Igor Mangi tulevikuprognoosid. Kuidas te sellesse suhtute?
Üldse ei suhtu, ma teen oma tööd, sest olen tööinimene. Meil on keegi Igor Mang, kusagil mujal on keegi Nostradamus… Kui te neid omas ajas võrdlete, siis on see ju fantaasia, ja miks ei võiks seda võtta teataval määral lõbustusena. See ju ei tapa kedagi ja horoskoop müüb. Mingi eriline patutegu see pole, kui ei unustata peaasja… Kui sellest tehakse peaasi, siis on loodud kord rikutud.
Teie raamatust sain teada, et olude sunnil olete eri maadel pidanud omandama ka selle maa keele.
Ei pidanud, aga valik oleks olnud siis vait olla, mina ei viitsi vait olla, ma tahan kaasa rääkida. Nii võtsingi kätte ja õppisin keeled ära.
Mis keeled need siis olid, mis teil mitte vait olemise tõttu omandada tuli? Eesti keel muidugi esimene, mis oli see järgmine?
Kõigepealt läksin ju Soome sõjaväkke, nii et järgmine oli soome keel, siis läksin Saksa sõjaväkke, koolis olin saksa keelt õppinud ja sõjaväes käis kõik asjaajamine saksa keeles. Sealt läksin Itaaliasse, itaalia keelt oskangi vast kõige paremini. Siin see Pirita klooster ongi üks täielik itaalia keele saar Eestis, sest itaalia keel on birgitiinide kodune keel.
Nunnad kõik mujalt?
Nad ei ole mujalt, vaid sealt, kust nad on. Rahvuse mõiste ei mängi katoliku kirikus mingit rolli… Siis … nüüd võin kronoloogiaga segamini minna, olen olnud kümnel maal… Iraagis olin tegelikult selleks, et õppida araabia keelt, kuigi õppetöö käis seal hoopis prantsuse keeles, nii et selle õppisin seal ka ära.
Nagu ka Itaalias olles vene keele, sest minu vene keel ongi pärit vene preestriseminarist Rooma linnast.
1948. aastal õppisin Hollandis, kuigi selle keele õppisin ära tegelikult Roomas, sest seal olin n-ö jooksupoisina ja kõigetegijana Hollandi kolleegiumis.
Itaalia keele enda õppisin ära juba Tšehhis. Tšehhi miilitsale tutvustasin end kui itaallast, kuigi ma siis veel itaalia keelt ei osanud, aga Põltsamaa ühisgümnaasiumis olin üsna põhjalikult õppinud ladina keelt, nii et sõnavara oli mul olemas … kahe nädalaga rääkisin itaalia keelt.
Kui Piibli instituuti läksin, olid kõik loengud ja eksamid ladina keeles, doktoriväitekirja tuli mul kaitsta suusõnaliselt ladina keeles. Seal oli vaja teada veel ka heebrea ja kreeka keelt, nendeta ei olnud mõtet sinna üldse minna, ja lisaks tuli esimesel aastal juurde võtta ka aramea keel.
Kas see on see keel, milles Kristus arvatavasti rääkis?
Mitte arvatavasti, vaid kindlasti. See oli siis maailmakeel, kuigi nemad rääkisid n-ö püha maa murrakut… Siis … esimesel õppeaastal tuli teha eksam ka inglise, prantsuse ja saksa keeles, et näidata, et oled võimeline nendes keeltes teaduslikku kirjandust lugema. Jumal tänatud, et hiinlased ristiusku ei astunud, muidu oleks tulnud nende
30 000 kirjamärki ka selgeks saada.
Ega see araabia keel ka kergete killast ole?
Araabias räägivad väikesed lapsedki araabia keelt.
Ei või olla? Ehk on see lihtsalt nende emakeel.
Isakeel ka… Instituudis tuli ära õppida veel üks keel, omal valikul, mina õppisin kaks — foiniikia ja ugariti, nii et välja tulles oli mul kaheksa keelt suus. Leiva jaoks ei olnud üldse kohta, suu oli keeli täis. Siis läksin Rootsi, seal õppisin ära rootsi keele.
Seda oli kerge lugeda, kui juba hollandi ja saksa keelt oskasid. Tänu rootsi keelele loen norra ja taani keelt. Pärast väitekirja läksin Kanadasse, seal käis õppetöö muidugi inglise keeles. Sõnaraamatu abiga loen ka läti keelt. Võtangi varsti ette Läti kirikuloo raamatu, hakkan hoolega lugema.
Kas soomepoisina olite Emajõe ääres tõesti nii naiivsed, et relv käes tollase Punaarmee tankide vastu teist vabadussõda hakata pidama, nagu Pitka poisid tahtsid?
Mina olin siis 18, oli ilmselge, et lähema kümne aasta jooksul ei ole Eestil midagi head oodata … lööme nii palju tiblasid mättasse, kui jõuame ja läheme ise takkajärele. Surm siin või Siberis, parem juba siin, sest tead vähemalt, kus su haud on. See oligi mu tolleaegne vaatepunkt, täiesti realistlik ju. Seda, et me võita võime, ei olnud mõtet unistadagi.
Lõppkokkuvõttes on teil vedanud?
Õnne peab ju olema.
Oma raamatus väidate, et juhuseid siin maailmas pole.
Ei ole.
Mis siis on, jumalik sõrm?
See on piiratud sõnadega öeldud. Kui keegi kuskilt kõrgemalt vaatab, siis näeb, et künka tagant tuleb üks auto. Teine auto teise künka külje tagant seda ei näe…
Kas seegi polnud juhus, et mehest, kes teile Itaalias kirjutusmasinat aitas hankida, sai hiljem paavst Paulus VI?
Kindlasti mitte, tore oli lihtsalt ära märkida, et tolleaegsel kiriku aukandjal oli tahtmist ühele tundmatule tudengile seda masinat otsida ja sellest ka kaks kirja kirjutada, mis on alles Vatikani kirjavahetusregistris.
Raamatus väidate veel, et pooldate islami pühakodade asutamist Eestis.
Ei, ma pooldan ligemesearmastust. Kui keegi siia endale midagi ehitada tahab, miks
mitte?
Teie suhe muusikasse on ka piltidel nähtav, mitme pilli taga. Küll nuppudega akordion, küll seitsmekeelne kitarr.
Jah, aga hakkasin valest otsast. Püüdsin kohe selgeks saada Brahmsi Ungari tantsu nr 5.
Raskevõitu lugu.
Aga pole selle eest siiani ära tüüdanud.
Oma kõnepruugis kasutate üsna ladusat kõnekeelt, raamatus ütlete sünnipäeva asemel sünna ja kunagise režiimi kohta lihtsalt nõuka…
Kelle oma on keel?
Küllap kõneleja oma.
Just. Lugesin Underi luuletusi, seal on praegu kirjutatud Jumal väikese tähega. Tundsin Underit, tema Jumal küll väikese tähega ei olnud. Me kirjutame maffia kahe f-iga, itaallased ühega, aga noh, mida need itaallased itaalia keelest üldse teavad. Juudid kirjutavad Jeruusalemm ühe m-iga, meie kahega, aga mida nad heebrea keelest teavadki, meie teame.
Kas teie pika ja ilusa elu jooksul pole teid kunagi kiusanud alkohol ja naised?
Igal lollil oma lõbu. Ristiinimese seisukoht on, et kui kohtame midagi ilusat, olgu ilus naine või öökull, kiidame ennekõike selle ilu loojat.
Mõni aeg tagasi küsisin Philippe Jourdaini käest, kuidas suhtuda tõkestusvahenditesse suguelus.
Suguelus? Nagu oleks meil mitu elu, see on lihtsalt üks osa elust. Õpetus on lihtne — tappa ei tohi. Tittesid on tuhandeid aastaid tehtud ühtemoodi, aga nüüd, kui oleme välja suremas, tuleb kusagilt mingi mood, mis näitab, et saab ka teistmoodi ja lõbutseda võib ka samasoolistega. Kui me ise oma lapsi kasvatada ei jõua või ei taha, tulevad teised ja hakkavad ise kasvatama. Toompea riigitobud võiksid kooseluseaduse asemel muretseda, et üksik-emad oma alimendid kätte saaks.
Olete väitnud, et Riigikogu kandidaadil peab olema vähemalt kolm last.
Jah, ta ei tohiks enne kandideerida, sest ta ei ole oma kodanikukohust täitnud.
Olen teid praeguseks juba liiga kaua tüüdanud.
Oi-oi, mis see kell ongi?
Kohe 12.
Kella 12st olen mina muinsuskaitse all, vabandust ja head uut aastat…
