Vibukütt, kes unistas lüpsmisest, aga töötas kasiinos

Kadi Koort on pisikese Vohnja kooli muutnud uute vibulaskurite kasvulavaks.

Nooltepahvak rabab rabinal kahesaja-aastase mõisahoone seina. Siis taas. Ja taas. Ei, tegu pole matside kättemaksuga mõisnikele, mitte ka ajaloolise filmi salvestustega. Siin, 130 elanikuga Vohnja küla mõisasaalis, lasteaed-algkoolis kasvatab treener Kadi Koort uusi vibulaskureid.

Pilgule avaneb mõisasaal koos spetsiaalse vibuseinaga, mis nooli püüab. Kõlab vile, ja lastesumm, vibud pihus neist enestest pikemad, võtab joonele ritta. Silma jääb pisikeste mürakarude uskumatu distsipliin – teravad nooled pole naljaasi. Uus vile ja sihtimine, nooled vihisevad märklauda. Kolmas vile ja seina juurde minek, tulemustega uhkeldamine või häbenemine. Vibutreener Kadi Koort kui hoolitsev ema ja karm kontrollija jõuab igaühe juurde kiitma ning utsitama.