Kas teadsite, et Itaalias kasvatatakse riisi?

Kas teadsite, et Itaalias kasvatatakse riisi? Või et seal on suured lihaveisefarmid, kust käib aastas läbi kümme tuhat looma? Või et meilegi poeriiuleilt tuntud vein Valpolicella pole mitte veinisort, vaid müügikooperatiiv?

Itaalias kasvab riis küll. See külvatakse tavaliste külvikutega aprillis ning koristatakse olenevalt ilmast. Väga soojal suvel saab koristust alustada juba augusti lõpus, kuid see on veninud ka novembrisse, rääkis teraviljakasvatusfirma La Pila esindaja. La Pila on farmerite kooperatiiv, milles on kümmekond liiget.

Sügisel läheb riisiga umbes nii nagu odraga, kui kruupi tehakse. Riis kuivatatakse seal ca 12 protsendini. Siis hoitaks see laos, enne müüki minekut aga kooritakse, puhastatakse ja pakendatakse. La Pila müüb osa oma riisi enne koorimist teistele kokkuostjatele, teise poole koorib, pakendab ja müüb oma kaubamärgi all. Kokkuostjalt saab riisi eest umbes 70 senti kilost, aga ise väärindades 2.30.

Riis nimetusega Vialole Nano on risottoriis ja ainult sellist Itaalias kasvatataksegi, muud riisiliigid kasvavad ikka Aasias.

Lihaveiseid kasvataval kooperatiivil La Torre on samuti kümmekond osanikku. Nende kasutuses on ca 800 ha maad ja aastas käib farmist läbi ca 10 000 lihaveist. Need ostetakse 8-kuustena Prantsusmaalt, kasvatatakse pooleteise aastaseks saamiseni ja realiseeritakse.

Eluskaalukilo hind on ostes pea sama kui müües: šarolee eest 2.30 eurot ja limusiini eest ca 3 eurot. Kasum tuleb sellest, et loom on poole suuremaks kasvatatud.

La Torre üks nõukogu liige, 23-aastane Andrea Martini, rääkis, et ega see mingi miljonäriäri ole, ent teha siiski tasub. Peaaegu üle päeva saadetakse osa loomi lihakombinaati ja teist sama palju tuuakse sisse. 40 päeva elavad nad väljas aedikus, see on harjumiseks ja ka karantiini mõttes – siis lähevad pullid nuumalauta ja lehmikud jäävad koplisse. Martini sõnul kosub pull paremini laudas, lehmik aga õues päikese käes.

Lisaks on farmil ka biogaasi jaam. See on täpselt samasugune Saksa tehnoloogiaga tehtu nagu Eestis on Estonia OÜ-s ja Vinnis. 90% kääritusainet moodustab veisesõnnik ja 10% viimaste niidete silo. Biogaas ja –energia on kevadel ülikooli lõpetanud Martini eriline huvi ja tal on ka suured plaanid: rajada kasvuhooned ning hakata tootma biometaani.

Valpolicella on samuti kooperatiiv, mille suurimad liikmed on Sandro Boscaini pere ning Serego Aligheri pere. Mõlemad suguvõsad kasvatavad viinamarju ja elavad oma viinamägedel juba 13. sajandist alates. Peamised viinamarjasordid, millest nende vein kokku tehakse, on ’Corvina’, ’Rondinella’ ja Molinara’.

Kuna aga nimi Valpolicella tähendab kindalt piirkonda, Garda järve ääres asuvat orgu oma viinamägedega, müüakse selle ettevõtte kaudu ka teiste väiksemate tegijate toodangut. Lahtiseletatult ongi Val – org, Poli – kohanimi ja cella – müüja.