Klassikokkutulek - tobe naljalugu neljakümneste meeste keskeakriisist

“Klassikokkutulek” on justkui režissöör René Vilbrele omane pilt – olgu “Röövlirahnu Martini” külajobud või “Väikelinna detektiivide” seltskond – kõik elavad astridlindgren­likus turvamaailmas.

Roppusi pilduv ja paljaid (nii meeste kui naiste) tagumikke keerutav “Klassikokkutulek” on lapsik turvafilm. Ja seetõttu tegin õigesti, et võtsin kinno oma vastutusel kaasa 12aastase tütre, ehkki film on alla 14aastastele keelatud (pealegi on tütar näinud ja kuulnud elus pea kõike, mida filmis näha-kuulda võib).

Tõsi, samas oli Sissi Coca-Cola saalis ainus omavanune, ja kui ma pärast filmi valjusti kiitsin, et seda filmi võib vaadata iga mudilane (minu meelest ei tohiks lastele näidata õudust ja vägivalda, mida nad tahavad rohkem näha kui soft-pornot), siis vaatas mind pika pilguga noor lapsevanem, kes oma lapsed oli targu koju jätnud. Või polnudki mehel veel lapsi ja ta põrnitses hukkamõistvalt mind kui isa.